Retk Põhja - Pakistani 2006

Sissejuhatus

2006-10-30T15:12:00.000+02:00

Vahest on lihtsalt vaja mägedesse, sest näiteks hing ihkab sinna... Mõtled küll, et tegelikult puhub vali tuul, on külm ja väsitav ja telgis pole sama lebotada, mis kodus diivanil, kuid tõmme mägedesse on tugevam ja ei anna rahu. Kummalisel kombel tuleb mägedes vantsides elu maitse suhu tagasi. See rännak on iseeneses väga sümboolne, justkui palverännak elule endale. Alpinismi võrdkuju ja muidu hull Reinhold Messner on öelnud, et seiklus pole võimalik ilma eluga riskimata. Minu meelest on seiklus sattuda senitundmatusse olukorda ning selles toime tulla ükskõik siis kui edukalt või peadpööritavalt. Eluga riskimise koht ei ole kohustuslik. Uus olukord teeb meeled ärksaks ja keha nooreks, aga tõsi see on, et elu väärtust mõistavad need kõige paremini, kes selle kaotamisele väga lähedal on olnud. Mida kõrgemale mägedes minna, seda rohkem eemaldutakse elu võimaldavast hapnikutsoonist planeedil Maa. Üle nelja tuhande ei kasva enam puud ning umbes sellel kõrgusel asuvad ka viimased inimeste püsiasustused, sest inimese organism ei suuda hõreda õhuga pikemaajaliseks eluks kõrgemal kohanduda. Selles mõttes on kõrgustesse ronimine justkui teistpoolsusesse minek, rännak sinna, kus elu kui selline pole võimalik.

Läbi aegade on inimesed paigutanud jumalaid mägedesse elama ning seletanud Jumalate abil ülemõistuse käinud asju. Vastused asusid mägedes... Seekordses sihtkohas - Põhja-Pakistanis - kohtuvad kolm võimsat kuningakoda – Hindukush, Karakoram ja Himaalaja. Karakoram ja Himaalaja on maailma noorimad mäestikud, kõigest nii 5 miljonit aastat vanad. Nad sündisid India ookeanis põhja suunas triivinud India subkontinendi kokkupõrkest Aasia massiiviga. Kusjuures India surub endiselt Aasiale peale, tõstes mäestikke keskmiselt 7 mm aastas, mis teeb sajandiga 0,7 m.

Mäegedes käib aeg teise rütmiga. Sajand on justkui sekund. Sellepärast jääbki mulje nagu oleks üks dinosaurus äsja järgmise oru käänaku taha kadunud ning tema sammude müdinat on veel õrnalt kuulda. Tegelikult olid dinosaurused India ja Aasia kokkupõrke ajaks juba välja surnud. Ajatus ruumis ei pane sellist pisiasja tähele. Suurte mägede ja karmi loodusega vastastikku seistes vajuvad kõik proportsioonid paika. Mis on tegelikult oluline ning kes on maailma parim looja, arhitekt ja hävitaja. Looduse hingamise rütmi tunnetamata on üsna raske mägedes hakkama saada. Kui hingata loodusega ühes, siis ollakse tema osa ja see on hea lõpuks koju jõudnu tunne.

Lisaks mägede kerkimisele muudavad teineteisele peale suruvad India ja Aasia platoo Põhja-Pakistani seismiliselt väga aktiivseks piirkonnaks. Aeg-ajalt osutasid kohalikud mõnele majale või külale, mis oli tolles või teises maavärinas kokku kukkunud või näitasid mõnd küngast, mis peitis enda all näiteks 2001 a maavärinas rusuvoo alla jäänud koolimaja... Tee ääres jäid silma suured abiorganisatsioonide logodega telgid, milles elasid maavärinates kodu kaotanud. Suured mägijõed viivad endaga sildu kaasa tulvavete ja mudavoogude jõul vihmaperioodi ajal ning varingud ja maalihked matavad tee kinni, jättes inimesed mõneks ajaks lõksu. Mäeveerud müdisevad vastavalt pudenevatele laviinidele ja kividele. Ilus ja julm on see mägine maanurk, kuid raske on temasse mitte armuda.

***

Kirjutan siia oma mälukillud ja erinevad mõtted ning uued teadmised seoses selle reisi ja maaga ning üritan need esitada enam-vähem kronoloogilises järjestuses

Ainult pilte saab näha - flickrist
Soovitavalt set'ide kaupa, siis on need ajaliselt enamvähem õiges järjekorras

Eve Loopere (2006 hilissügis)

eve.loopere@hot.ee

Edasi:

1 päev - Saabumine Mussoonitsooni
2. päev - Kaksilinn Rawalpindi - Islamabad
Islam ja Alkohol
3. päev - edasi mägedesse
Nanga Parbat
4. päev Fairy Meadows
5. - 6 päev. Fairy Meadow Roomeod ja polo-ässad
Pakistani Naised ja peresuhted
7. ja 8. päev Rupali orus
Mis rahvas need pakistanlased õige on?
9. päev - Deosai platoo
Pakistani köök
10. - 26- päevGondogoroLa trekk
Pakistan - riik kui selline

Reisiseltskond 7-up

2006-10-29T16:50:00.000+02:00

Reisiseltskonna tuumiku moodustasid neli vanemat-kogenumat matkajat: Evi-Arvo-Kersti-Margus, kellega siis liitusid Eve, Marko ja Taavi. Kokku sai meid seitse vaprat ja alles viimastel päevadel tegime lühiühenduse, et meie bränd on populaarne karastusjook SevenUp, sest meid on seitse ja enamuse ajast viis tee ülesmäge...Lisaks meenutas see lapsepõlvejooki Kellukest ja maitses hää ning ühtlasi võitles lampjalgsuse vastu.

Kõige kõvem sõna matkal kuulus kõige kogenumale matkasellile - Arvole. Arvo on raudne...tal nimi juba selline... Eks esivanem Raudsepp sepistas oma järglastele raudse kihi ümber, sest see mees läheb läbi nii tulest kui veest nii et silm ka ei pilgu...200-kilone seljakott seljas sinna juurde. Tehke järgi.

Eve: Arvol kogu aeg jutt jookseb, ta on ikka täiega one-man-show...
Taavi aka John: Jah, ja see jutt pole tal teps mitte rumal. Väga kuulatav raadiojaam...
Arvo: "Täna oli meie matka kõige raskem päev..."
(ja see käis pea iga päeva kohta, eriti selliste, kus tuli terve päeva bussis istuda)

Arvole kuulub ka suurepärane leid nimega Rehmat Nabi(pildil punases), kes korraldas meile Pakistani poolelt majutused ja transpordid ja söögi ja load ja palju muud. Rehmat oli maailma näinud nii siit kui sealt poolt. Oli oma kodukandis pop ja lugupeetud mees ning ajas oma turismiäri täie professionaalsusega. Rehmatile meeldis sinisärasilmselt tsiteerida - Sometimes while in Rome you do as the Romans do...

Evi ja Kersti on ka parajad raudsed leedid. Kui ei teaks, ei oskaks isegi kahtlustada, et tegu on pea täiskasvanud laste emadega. Sellised kenad pikad siresäärsed piigad ja oi kui karmid tegijad mägedes. Mõlemad vehivad hoogsalt xdreamil.

Evi: Kerstil see nädalavahetus mingi seiklusspordiüritus Leedus, ta ei saa seepärast oma passi varem viisa jaoks ära anda. Kerstile jäi Eesti xdreami A rada vist pisut lahjaks. Nüüd otsib elamusi piiri tagant.
Kersti orienteerumisest: Tead see on ikka võimas, kui orienteerudes näed end nii kaardil kui looduses sünkroonis liikumas

Taavi ehk John. Kui nüüd täpselt mäletaks olukorda kuidas Taavist John sai. Vist oli see Alam ja kohe saabumisel, kui end tutvustasime...siis Alam ütles - ja sina oled John ja kõik purskusid naerma. Taavi puhul jääb silm kätel pidama, täiesti tahtmatult ja ilma et sellest endale aru annaks. Ju nad siis kiirgavad teistmoodi loomingulist energiat.
Taavi oli tegelikult saatan ka. Liligo otsa sihtiva saksa ekspeditsiooni liige püüdis Taavile selgeks teha, et kui ta särgita käib ja oma paljast ihu näitab, siis kohalikud näevad temas saatanat. Päris nii karm see pole, aga üsna tõenäoline, et paljud pakistanlased elavad arusaamaga, et ihu näitamine on väga ebasünnis.
Taavi: The booZe!

Margus aka Lurjus

Arvo: "Oi, kus me lurjusega hakkame Pakistanis põrutama"
Eve: .oO...? ja kes see lurjus on ja millega ta oma nime ära teenis?
Kuna Eve seda otse küsida ei julgenud, siis piidles ta sellest küsimusest lähtuvalt Margust silmanurgast ja pidi tõdema, et Marguse lurjuslik külg oli küll väga varjatud, sest et Lurjus on üks ütlemata asjalik matkasell, kelle peale võib iga ilmaga kindel olla.

Alam:...and Eve is all the time reading and writing (ja Eve ka kogu aeg loeb ja kirjutab)
Papa Arvo: Yeah, she is like American...(jah, ta on nagu ameeriklane)
Eve(mõttes): ¤%#% ???? wtf? (mida krdit?)

Khan Alam - meie giid. Selline hilistes 20-dates pakistani poiss. Kes teab, mida kõike ta oma paksu tuka varjus mõtles. Trekil oli ta igal juhul väga tore ja asjalik, aga onu välja ilmudes tõmbas ta pea õlgade vahele ja muutus väikseks ja vaikseks. Küsimusele, miks ta oma onu kardab, vastas ta, et see on austus...
Naised Alamist: Eesti meest nii puhaste varvastega kui tal on naljalt ei leia ...

Markol oli alati mingi salajane kuues käik olemas, et mida kõrgemale ja mida pikem päev, seda kiiremini ta liikuma hakkas. Künnapi klubi kasvandikuna oli ta kõige parem tehniline ronija meist. Markole meeldis oma poolehoidu tagasihoidlikult läbi eituste väljendada a la - see ei ole teps mitte paha mõte...

Selle mängu nimi on bridge ja seda mängiti igal võimalikul juhul. Teekannu tagune pilt on tehtud Thongali külas vahetult enne GondogoroLa treki algust.

Bridge mäng GoroII laagris vaatega Masherbrumile

1. päev - Saabumine

2006-10-29T16:18:00.000+02:00

ehk 04.08.2006 ehk BA lend nr 143 LHR - ISB/Lahore ehk Halva ilma tõttu on see lennuväli suletud

Loodus andis endast märku enne veel kui lennuki rattad maad puudutasid või õigemini hetkel, kui piloot oleks pidanud teliku alla laskma. Vaevu olid hall-raske pilvekihi alt välja ilmunud esimesed Islamabadi tuled, kui lennuk ootamatult nina üles keeras ja kõrgustesse tagasi sööstis. Turbulents oli (au)kartust äratav. Päris kole on, kui 350 nägu mahutav Boeing 747 kõigub ja raputab... Illuminaator paljastas sähvivaid välgunooli. Tubli lennukikapten teatas, et ta ei saanud maanduda, kuna ei näinud maandumisrada ja külgtuul oli liiga tugev ning ta plaanib maanduda 300-400 kilomeetrit eemal olevas Lahore linnas. Nii läkski. Pärast paaritunnist lennukis kinni istumist, teatas kapten, et sõit Islamabadini jätkub bussides, sest Islamabadi lennujaam on järgnevad 12 tundi halva ilma tõttu suletud ning seega me sinna lennukiga tagasi ei sõida. Sorry, sorry, sorry ütles ta ka. Tegelikult keegi eriti ei nurisenud. See va turbulents oli natukeseks ajaks lendamise isu ära ajanud nagunii.

Jõudsime vihmast vettinud Islamabadi täpselt 12 tundi hiljem lamedaksistutud tagumikkudega, kuid teadmisega, mismoodi paistab bussiaknast Lahore ning kiirtee sealt Islamabadi ja et ainus müügilolev õlu on 0,0%, mis ei oleks pidanud tulema mingi üllatusena...sest tegu on ju islamiriigiga ja alkohol on saatanast... Liiklus parempoolne, aga täitsa toimiv ja vaikne India pasundamisega võrreldes.

Olin oodanud moslemi India koopiat, kuid Lahore paistis bussiaknast palju rohelisem ja lillelisem ja prügivaesem... Inimesed kõndisid ringi puhastes pidzaamades ja olid selliste nägudega nagu neil lauba all üsna mitu mõtet ringi liiguks. Tänavapildis domineerisid umbes 80 % ulatuses mehed. Oh miks te oma naisi peidate...

***
Sisukord:
2. päev - Kaksilinn Rawalpindi - Islamabad
Islam ja Alkohol
3. päev - edasi mägedesse
Nanga Parbat
4. päev Fairy Meadows
5. - 6 päev. Fairy Meadow Roomeod ja polo-ässad
Pakistani Naised ja peresuhted
7. ja 8. päev Rupali orus
Mis rahvas need pakistanlased õige on?
9. päev - Deosai platoo
Pakistani köök
10. - 26- päevGondogoroLa trekk
Pakistan - riik kui selline

2. päev – Islamabad

2006-10-28T16:21:00.000+03:00

ehk 05.08.2006

Kaksiklinn Islamabad - Rawalpindi

Esmamulje on, et üsna pop ja noortepärane India võtmes. Rawalpindi on pika ajalooga linn, kuid Islamabad (tõlkes Islami elupaik) ehitati alles 1960-tel aastatel uueks pealinnaks. Igavesti laiad sõiduteed ja suured reklaamplakatid tee ääres. Palju suuri ja uhkeid valitsuse hooneid 80-datele tüüpilises arhitektuuris. Linn on planeeritud sektorite ja kvartalitena, mille vahel on suured rohelised piirkonnad. Aadressid on stiilis F12... Eks ka seetõttu tundub, et tal on muu Pakistaniga üsna vähe ühist. Islamabadi elanikkond on alles viimastel aastakümnetel kasvanud ning nüüdseks ulatub 2 miljonini, koos 15 km eemal asuva Rawalpindiga elab piirkonnas umbes 5 miljonit inimest.

Rawalpindi on vanem linn ja igasuguseid aegu ja sõjavägesid üle elanud. Palju kitsaid umbtänavaid ja sassis elektriliine tänava kohal. Kahjuks värvib vihm kõik ühtlaselt halliks ning pehmeks ja sulatab üles igasuguse suurema soovi linna avastama minna. Üks lahedamaid vaateid läbi vihma Islamabadi turismi ministeeriumisse sõites, avanes ühes pargis, kus puu külge oli peegel riputatud ning üks mees oli seal juuksuritöökoja avanud ja askeldas nüüd oma peegli ees istuva kliendi ümber. Huvitav, kas peapesu käis vihmavees?

Hotell, kus me peatume on Pakistani poiste poolt välja otsitud. Nemad muretsevad ka edaspidi meie majutuse ja transpordi ja lubade ja muude jamade eest. Meie oleme Tallinnast ja maksame. Pakistani poisteks on üks 42 aastane Rundzaisi välimusega Rehmat ja tema õepoeg Alam. Alam ei sarnane välimuselt ühegi tuntud tegelasega ja ta on oma onu juuresolekul väga vaikne ja kühmus. Sedasi siis austatakse endast vanemaid sugulasi. Alam ei julge onu nina all isegi suitsetada, joomisest rääkimata. Regent hotell asub Rawalpindi poolel ja on umbes 10ne korruseline??? Noh selline tiba vettinud lõhnaga, liftiga, mis ei tööta ja kulunud tubadega, milles on TV, külmkapp, hiigelmürakonditsioneer ja vannituba sooja veega. Igati luks värk ühesõnaga.
(Pildil Faisali moshee Islamabadis, ehitatud Saudi Araabia printsi Faisali rahadega)
Moshee eest oli pikk check-list, mis puhul ei tohi mosheesse siseneda. Riietuse ja muu kõrval selgus, et naised ei või päevade ajal pühale pinnale astuda...

***
Õhtul tulid ärevad uudised, et tulvaveed on kaks silda ära lõhkunud, mis on üsna olulised juhul kui on soovi Baltoro liustikule jõuda. Mõtlesime, mis me mõtlesime...aga välja mõtlesime nii, et alustame hoopis sealt punktist, kus plaani järgi oleksime pidanud lõpetama. Islamabadis passimise asemel otsustasime Fairy Meadowsi poole teele asuda.

***
Edasi:
Islam ja Alkohol
3. päev - edasi mägedesse
Nanga Parbat
4. päev Fairy Meadows
5. - 6 päev. Fairy Meadow Roomeod ja polo-ässad
Pakistani Naised ja peresuhted
7. ja 8. päev Rupali orus
Mis rahvas need pakistanlased õige on?
9. päev - Deosai platoo
Pakistani köök
10. - 26- päevGondogoroLa trekk
Pakistan - riik kui selline
Tagasi
1 päev - Saabumine Mussoonitsooni

Islam ja Alkohol

2006-10-27T04:19:00.000+03:00

Üldiselt ei tohi alkohoolseid jooke Pakistani sisse vedada. See on kõik ilusti kirjas lubatud ekspordi-impordi artiklite all. Islami värk. Kui vahele jääd, siis nad võtavad ära ja lubavad riigist lahkumisel tagasi anda. Raske öelda, kas see nii on. Lahores meie kotte igal juhul läbi ei vaadatud. Rehmat teatas, et läbi otsivad ja ära võtavad nad pudelid vaid siis, kui piirivalvuritel endil janu on. Kusjuures pakistanlased pidid vaatamata islamile üsna janused olema. See teeb nad siis patusteks moslemiteks... Muidugi käib keelatud kraamiga kõva äritsemine. Mittemoslemist tüüp võib taotleda passi templi „olen joodik” st luba, et talle võib alkoholi müüa. Selline kutt siis müüb hõlma alt moslemitele kasudega edasi. Kusjuures ühe pudeli hind on üsna krõbe, selle maanurga kohta - ca 800 – 1000 ruupiat, mis teeb 160 – 200 eeki. Äri toimib siiski vaid suuremates linnades ja turismipiirkondades. Islamabadis sõitsime me viina järgi Tourist Information Point’i. Ma ei saanud tükk aega aru, mis asja meil sinna oli, aga kui pidžaamas mees pudelid lagedale tõi, siis lõi pildi selgeks.
Mõnikord ei vea ja ainus alkohol, mis saada on, on riisi põhine hiina viin ja viski või hoopis kohalike poolt aetud lahja samakas. Seda saab vaid nohuse ninaga juua, sest lõhn on väljakannatamatult ebameeldiv. Kogenud joodik leiutab muidugi igasuguseid viise, kuidas lehkavat märjukest siiski tarbida annaks.
***

Edasi
3. päev - edasi mägedesse
Nanga Parbat
4. päev Fairy Meadows
5. - 6 päev. Fairy Meadow Roomeod ja polo-ässad
Pakistani Naised ja peresuhted
7. ja 8. päev Rupali orus
Mis rahvas need pakistanlased õige on?
9. päev - Deosai platoo
Pakistani köök
10. - 26- päevGondogoroLa trekk
Pakistan - riik kui selline
Tagasi
1 päev - Saabumine Mussoonitsooni
2. päev - Kaksilinn Rawalpindi - Islamabad

3. päev Edasi mägedesse

2006-10-26T16:22:00.000+03:00

06/08/06
Islamabad – Chilas (piki Karakoram Highwayd KKH) ca 12 h sõitu. Esialgu sõidame mööda tasandikku ja siis üles-üles ning mingist hetkest alates lookleb tee piki Induse jõe orgu. Ilus. „Nagu Nepaal”, kilkavad matkajad. Madalamal on org rohe-roheline, astmikpõllud ja kohevad männimetsad ja siis muudkui kõrgust juurde visates muutub ka maastik karusemaks ja paljamaks. Chilase ümbrus on juba üsna savipruuni välimusega. Chilas ise on selline väike, kuid turistirohke linnake, mis jääb poolele teele Islamabadist Gilgitisse ning oli pop peatuspaik juba iidsel siiditeel. Chilase lähedal on budistlikud kaljujoonised säilinud ajast, mil Allah ja Muhhamed ei mõõtnud pakistanlaste eluteid. Linna lähedal jõe ääres käivad võimsad ehitustööd. Rajatakse tammi. Kui see valmis saab, siis jääb pool linna vee alla. Mis siis ikka...mõnus elu nõuab ohvreid.

Induse jõgi 3200 km pikk...Himaalajast Araabia merre
See jõgi, mis linna lähedal asub on toosama Indus. Olen kaks päeva vahtinud lummunult ta pahisevatesse voogudesse. Reisikaaslased arutavad teemal, et kui parvetatav Indus on...üldiselt ollakse seisukohal, et see on 'once in a lifetime experience', mida hiljem teistega eriti jagada ei saa, sest elu saab otsa. Võimas on, kuidas vesi pahiseb ja vahutab, ja ennast kivide vahelt läbi pressib. Vool on tohutult kiire ja vesi meenutab värvilt sulanud pärmi. Kui juhtubki mõni helesinise veega oja Indusesse suubuma, siis selle värv seguneb kiirelt piimakohvisega ja muutub olematuks. Indus on Pakistani Niilus ja rohkemgi.

KKH – ehk Karakoram Highway...
...on kõrgeim asfaltiga kaetud tee maailmas. See kulgeb läbi Pakistani Hiinasse ning ületab Karakorumi Khunjerabi kuru (4693m) kaudu. 1986 aastal lõpuks valminud kiirtee kulgeb sarnaselt muistsele siiditeele. Hiinlased nimetavad KKH-d aga Sõpruse kiirteeks. Tee ehitamisest olidki huvitatud kõige enam hiinlased, kellele see tähendas ligipääsu Araabia mere sadamatele. Nendelt pärines nii inseneeritarkus kui ka raha. Tee rajamine oli üsna hullumeelne ettevõtmine pidevate maalihete ja mudavoogude ning varingute tõttu. Tee läbimine on selles mõttes ka üsna seiklusrikas.
Nojah...kiirtee on siiski tinglik mõiste. Vastassuunas tulev auto alati igas teelõigus mööda ei pääse, selleks on vastavad taskud ette nähtud. Tee on rajatud jõe orgu kaljusse ning kurvid ja kuristikud on üsna kõhtukõdistavad. Siiski rallitas Iftikar(meie esimene autojuht) Toyota minibussiga kohati ligi 100 km/h ...

***

Edasi
Nanga Parbat
4. päev Fairy Meadows
5. - 6 päev. Fairy Meadow Roomeod ja polo-ässad
Pakistani Naised ja peresuhted
7. ja 8. päev Rupali orus
Mis rahvas need pakistanlased õige on?
9. päev - Deosai platoo
Pakistani köök
10. - 26- päevGondogoroLa trekk
Pakistan - riik kui selline
Tagasi
1 päev - Saabumine Mussoonitsooni
2. päev - Kaksilinn Rawalpindi - Islamabad
Islam ja Alkohol

Nanga Parbat

2006-10-25T16:24:00.000+03:00

8125m (maailma üheksas ja Pakistani teine)

Nanga Parbat on Himaalaja mäestiku kõige läänepoolsem tipp või siis pigem tippude kogum.
Meil oli väike arutelu teemal, et mis soost mäed on. Nanga Parbat tundus kõigile naisolevus. Alam rääkis, et ülevalt lennukilt vaadatuna pidi see 20 kilomeetrise ulatusega mäemassiiv magavat naist meenutama. Kuid see uinuv kaunitar on üsna verejänuline ning on nõudnud endale paljude, tema veerule ronima tulnud alpinistide, elud. Tänu sellele on ta ka „killer mountain” tiitli ära teeninud. Kuulsa Reinhold Messneri vend jäi sellele mäele. Ja mida muud peaks üks alasti naine siis tegema? Nanga Parbat tähendab tõlkes „paljas mägi”. Teine nimi – Diamir /Devameru (shina k)– tähendab aga püha jumalate mäge, mis LP kohalselt on India kosmogoonias püha mägi – Devameru või Mt Meru ning on jumalate koduks ja asub maailma keskpunktis ning kosmose teljel. Teekond sellele mäele on teekond universumi südamesse. Seda kirjeldatakse kui kiirgavat mäge, mis sööstab kujuteldamatusse kõrgusesse. Jah, nii see ongi. Eriti kui täiskuu veel uinuvat kaunitari valgustab...siis...õõh....on kõik kui võluväega üle valatud. Kohalikud uskusid, et see mägi on haldjatele koduks ning sellest inspireerituna andsid 30-datel mäe tippu ronimise katsetega algust teinud sakslased Nanga Parbati põhja külje alla jäävatele aasadele ja kuusemetsadele nime Märchen Wiese – Haldjate niidud. Piirkond saab võrreldes Karakorumiga rohkem sademeid mussooni ajal ning tänu sellele haljendavad mäeküljed ja orud. Raikot Sarai, mis on kohalik nimi, tähendab piirkonnapealiku sissesõiduhoovi, tema kodu ja meil oli au seal telkida ja muidu ringi luusida.

Raikoti liustiku grotist alguse saav oja tormab 2000m alla ja siis ühineb Indusega. Liustikuläte paelub. See on nagu sissepääs allmaailma. Keset hiigelpaksu jääkoorikut on koobas ja sellest väljub allikas. Oja voolab jõkke ahta sügaviku põhjas ning teekond Fairy Meadowsi’sse kulgeb pikki kitsast ja kurve viskavat teed mööda seda sama oja ümbritseva kuristiku serva ning pakub üsna nauditava ja juukseid püsti ajava jeebisõidu ka kõige külmema kõhuga tüüpidele.

Sakslastel läks üsna kaua aega, enne kui esimene mees mäe tippu jõudis. See juhtus alles 1953 aastal ja tõusja oli austerlane – Herman Buhl. Kuid selle kahekümne üritamise aasta jooksul tegid sakslased väga palju tänuväärset kaardistamis- ja uurimistööd mäe ümbruses. Ka seekord viibis Serais üks saksa teadlane, kes oli umbes kümme aastat tagasi teinud oma uurimustöö oru taimestiku ja liustiku pinnavormide muutumise kohta alates aastast 1934. Nüüd oli ta oma vana armastuse juures tagasi ning suht ehmunud, kui palju loodus vahepealse 10 aasta jooksul taas muutunud oli.

***
Edasi
4. päev Fairy Meadows
5. - 6 päev. Fairy Meadow Roomeod ja polo-ässad
Pakistani Naised ja peresuhted
7. ja 8. päev Rupali orus
Mis rahvas need pakistanlased õige on?
9. päev - Deosai platoo
Pakistani köök
10. - 26- päevGondogoroLa trekk
Pakistan - riik kui selline
Tagasi
1 päev - Saabumine Mussoonitsooni
2. päev - Kaksilinn Rawalpindi - Islamabad
Islam ja Alkohol
3. päev - edasi mägedesse

4. päev Fairy Meadows

2006-10-24T16:23:00.000+03:00

07/08/06
Chilasest Raikoti sillani kestab sõit ca 6-7 tundi. Päris Raikotini me välja ei jõua, sest enne jääb katkine sild ette. Sillast murdis üle vihmaga liikuma läinud mudavoog ning viis osa sellest endaga kaasa. Jõgi ise silla all on aga väga madal. Päris ehmatav on ette kujutada toda mudalaviini, mis nii suure hooga tuli, et sillast üle käis. Jätame hüvasti oma senise bussi ja bussijuhi Iftikariga, võtame kotid esimest korda selga ning ronime järsust savisest kaldast alla. Tuleb hüpata ühelt kivilt teisele ja kahe kivi vahel pahiseb vesi. Ei midagi hullu, ent süda tuksub Indiana Jonesi taktis.

Teisel pool jõge ronime jälle kaldast üles ja edasi lahtistesse jeepidesse, millega teekond jätkub. On üsna pilves ja tuuline ilm ning liiva lendab. Liivatolmu alla jäävat teekatet on vaevu näha. Ümberringi olevad pruunid kaljud ning pea et olematu taimestik jätavad mulje justkui oleksime maandunud teisel planeedil. Järgmise silla juures vahetame taas jeepe, et üles Raikot Saraisse sõita, Nanga Parbati alla. Ohoo, on see alles peadpööritav jeebisõit, 45 kraadi üles mööda kuristikuserva ja siis kurvvvvvvvvvvvvv....ja nii üheksa kilomeetrit.

Selle tee kohta ütles Rehmat, et elu on seal 24 tundi ohus...ja siis, et 12 aasta jooksul on sealt vaid 1 auto alla kukkunud ning sellegi juhiks ei olnud kohalik tüüp vaid võõras. Kuna tee on eravalduses, siis peab võõra autoga sõites rohkem raha maksma kui kogukonna omaga. Loomulikult on kogukonna juhid kogenumad. Nojah, just kui olime kindla maa peale välja keerutanud Jehli, läks esimesel jeebil kumm katki. Oli ka aeg. Võtsime oma seljakotid ja ees ootas mõnus kolmetunnine ja 600m tõusune matkarada üles Raikot Saraisse, Rehmati kodukohta Nanga Parbati põhja küljel. Süda kepsutas sees rõõmust. Rada kulges algul kitsa mägijõe kanjoni küljel ja siis läbi metsatuka ja loodus oli mõnusalt roheline.

Raikot Sarai võttis vastu õige aiavärava, täiusliku muru, lõkkeplatsi ja väikeste puumajakestega vaatega otse hiigel-liustikule ja Nanga Parbatile endale. Minu maailma ilusamate kohtade pingereas asetus see koht kiirelt esimeste hulka. Lumised mäetipud, liustik, paks kuusemets, kaljupaljandid, küla...

***
Edasi
5. - 6 päev. Fairy Meadow Roomeod ja polo-ässad
Pakistani Naised ja peresuhted
7. ja 8. päev Rupali orus
Mis rahvas need pakistanlased õige on?
9. päev - Deosai platoo
Pakistani köök
10. - 26- päevGondogoroLa trekk
Pakistan - riik kui selline
Tagasi
1 päev - Saabumine Mussoonitsooni
2. päev - Kaksilinn Rawalpindi - Islamabad
Islam ja Alkohol
3. päev - edasi mägedesse
Nanga Parbat

5 - 6. päev Fairy Meadow' romeod ja polo ässad

2006-10-23T23:28:00.000+03:00

08 - 09/08/06

Tõotas tulla ilus päev. Taevas siras ja esimest korda oli Nanga Parbat endalt pilved pealt heitnud ning näitas end täies hiilguses. Teised alles nohistasid telkides magada, ent mina olin täis indu tegutseda. Keset hoovi oleva laua ümber lürpis mingi seltskond teed. Otsustasin olla avatud ja minna nendega suhtlema. Tee tundus ka atraktiivne. Tegu oli kohalike lobasuudega, kõik Rehmati ja Alami sugulased. Mõtlesin, et mingi pagana klanni värk käib. Rääkisid mulle midagi peatselt toimuvast polo matshist. Ma ei osanud sellest suurt midagi arvata. Kusagil kuklas koitis, et seda mängitakse vist hobustel. Üks seltsimees kiitis, et tema on kõva polomees. Tema nimi oli Aziz, aga mulle ei jäänud see nimi meelde... ja ta oli Rehmati vanem vend. Mina siis ütlesin, et ma eriti ei oska ratsutada, et olen hobuse seljas 1-2 korda elus olnud. Selle peale tuli Ibrahimi...ee..ei, mm ... silmi kelmikas pilk ja ta kutsus mind endaga kaasa. Haistsin õhus võimalust hobuseid näha ja jooksin talle järele. Enne kui ma arugi sain, olin hobuse seljas. Tegu oli ilusa kõivuga, ent kasvult oli ta palju väiksem kui Eestis kombeks. Seetõttu tundisn ennast tema seljas suure ja ebakindlana ning tagumiku kergitamisest hobuse sammumise rütmis ei tulnud mitte kui midagi välja. Mõtlesin vaikselt, et kuhu mind nüüd lohistatakse...

Jõudsime nn metsa servani ja mina vinnasin end hobuse seljast maha ja arvasin, et nüüd ma võin lahkuda, aga Izmir kutsus mind Märchen Wiese metsa järve vaatama...No...ma siis järgnesin, tundus ebaviisakas külalislahusest keelduda. Aga natuke imelik hakkas, kui Ismir mulle maasikaid korjas ja edelweissi õie kinkis. Vot sulle roomeot. Tahtsin metsast minema ja tegin sellekohaseid vihjeid, aga Roomeo küsis, et kas mulle siis ei meeldi, et vaata kui ilus järv ja mina ütlesin, et ja-jah... ja siis nõustusin taga koos veel mättale maha istuma. Roomeo rääkis mulle, et ta oskab peopesa vaadata ja sealt ennustada. Um...põnev. Pistsin siis talle oma peopesa pihku ja itsitasin omaette. Igavene kelm. Venitas mu käejooni ja teatas mu vanuse. Um... Siis ta küsis, et mis ma arvan, et kui vana tema on... Tegin arvutuse, et kui ta on Rehmati vanem vend, siis ta peaks üle 42 olema... Kuidagi ebaviisakas tundus talle seda välja öelda ja ma pakkusin talle noorema vanuse...Haa ja tema väitis, et on 32. Pööritasin silmi. Tema masseeris mu kätt ja ütles mulle, et laula midagi...lalalllaaa... Um...um...um... Kargasin püsti ja teatasin resoluutselt, et ma nüüd lähen tagasi. Mäng oli läbi. Murdsin pead, et mis motiividel see va roomeo mulle sellist möla ajama pidi. Kohaliku kombestiku kohaselt käitus ta üsna skandaalselt...minu mätta otsast oli see väga naljakas ja antropoloogiliselt huvitav seik.
Edaspidi läks päev nii, et meie tegime järjekordse sugulase ja Alami, seekord Taj Sar Alami seltsis aklimatiretke 4000 meetri peale udupilvesse ja alpiaasale ja siis alla tagasi. Õhtul Aziz käis kekutas oma hobusega, aga muidu hoidis silmad maas. Mina töllerdasin turvaliselt Rehmati sabas ja üritasin temalt välja pressida informatsiooni, mis aitaks mul seda ühiskonda lahti muukida enda jaoks. Eriti intrigeeriv teema oli muidugi naiste positsioon ja roll, aga seda ei saanud nende käest otse küsida, sest nad olid kõik kuhugi eemale külla ära peidetud. Nurusin Rehmatilt luba minna külla naisi vaatama ja sain ka selle.
Enne magamaminekut avastasin ühe oma matkakaaslase kõhujama käes kõveras,oksendamas, näost valge ja hingeldavana. Jube abitu tunne oli. Just selles osas, et väga raske on sümptomitel vahet teha, et kas see on kõhuhäda või kõrgusehaigus või mõlemit. Kuna haige keeldus telki magama minemast ja tahtis kemmergute juures kükitada ja mina ei tahtnud teda sinna üksi jätta ja Rehmatil ei tulnud vist und, siis me kükitasime kemmergute kõrval kolmekesi ja vahtisime kuud. Täiskuud, mis oli end pilveloori mässinud kui häbelik neiu ja Nanga Pabatit selle taustal. Vaade oli võimas ja olukord tõsine ja pisut koomiline ühekorraga. Lõpuks paigutusime kemmergute kõrval olevasse püsitelki magama. Öösel veel sündmused jätkusid, sest ma käisin sarais ööbiva Dubai lennujaama arsti käest nõu küsimas, mida oksendamise vastu ette võtta ja ta tuli vaatas haige üle ning kinnitas, et tegu pole kõrgusehaigusega, vaid toidumürgitusega. Sellest hetkest algas ka rahulikum öö ja tervenemine.
Järgmine hommik oli muidugi väga unine olla ning mul ei olnud erilist tahtmist minna Nanga Parbati baaslaagrisse jalutuskäigule. Kohalik küla pakkus rohkem huvi. Üritasin asjalikku juttu teha kohale saabnud sakslasest geoloogia professoriga. Rehmat tõi binokli ja ma sain baaslaagrile binoklist pilgu peale heita. Oli teine selline viimane roheline lame platoo liustiku küljel, mäe jalamil.
Käis jutt, et kohe algab polo mäng. Rahvas oli platsi sisse võtnud suure rohelise muruplatsi külgedel ning minagi istusin koos saksa professoriga esiritta. Platsil oli päris palju mehi hobuste seljas, sellised T-kujulised toikad peos. Sakslane sai au visata pall lahti. Tegu oli tennispallist suurema plastmasskeraga. Ohsa, kus siis läks müdinaks. Maa kõmises kui hobused kappasid mööda.

Idee oli pall kahe väravaposti vahelt läbi saada, kuid väravavahti kui sellist ei olnud. Kohalikud informeerisid, et nende polo mäng käib ilma reegliteta.Kui pall oli väravast läbi lennanud, siis pidi pooli vahetama, st teise väravasse üritama lüüa. Üldiselt oli üsna raske meeskondadel vahet teha, sest mehed olid oma särkides ja mingit eristust, kes mis tiimi kuulus, polnud. Väikesed 10-12 aastased poisid olid abimeeskonnana aktsioonis, vahetasid väja kurikaid ja aitasid vaheajal hobust hooldada. Teise poolaja palli viskasin mina lahti. Natuke nõrk vise tuli. Mul oli tiba häbi.
Mäng oli põnev. Lisaajaga ja puha. Hobused said muidugi põhimatsu. Pärast matshi nad lausa lonkasid platsilt minema.
Hiljem õhtul kutsus Rehmat mind endaga täiskuud vaatama, istusime ühe uhkemat sorti hüti terrassil ja vaatasime lummunult Nanga Parbatit selle valguses. Ristisin hüti queens courtiks, sest see vaade oli kuninglik. Rehmat rääkis, et väikse poisina ta vaatas palju kuud ja vanad inimesed ta ümber rääkisid, et kuu vaatamine teeb targaks... Kuu on islamis väga püha...chand... urdu keeles... Pakistani lipul on ka kuusirp...
Külm oli, saksa professor istus oma kohalike sõpradega eemal lõkke ümber... Rehmat ütles, et nad tõmbavad hashi ja sellepärast ongi nii imelikud... hm

***
Edasi
Pakistani Naised ja peresuhted
7. ja 8. päev Rupali orus
Mis rahvas need pakistanlased õige on?
9. päev - Deosai platoo
Pakistani köök
10. - 26- päevGondogoroLa trekk
Pakistan - riik kui selline
Tagasi
1 päev - Saabumine Mussoonitsooni
2. päev - Kaksilinn Rawalpindi - Islamabad
Islam ja Alkohol
3. päev - edasi mägedesse
Nanga Parbat
4. päev Fairy Meadows

Pakistani naised ja peresuhted

2006-10-22T14:47:00.000+03:00

Tüüpiline vaatepilt - naised põõsas. Niipea kui võõrad välja ilmusid, kappasid ontlikud naisolevused end põõsastesse varjama.

***
See ema-persoon seal külas ei näinud üldse rumal välja. Võibolla arvan ma nii prillide ja rätiku pärast, aga ta mõjus kuidagi targana, isegi kui ta üksnes teed pakkus ja sõnagi inglise keelt ei rääkinud. Tema ilme ei reetnud ühtegi rumalat mõtet. See ei reetnud absoluutselt mitte midagi. Kui, siis tundus ta millegi üle juurdlevat. Kõik fraasid, mis ta ütles ja millest ma aru ei saanud, olid rahulikud ja kindlad. Võibolla on see Pakistani naistele omane – pika traditsiooniga omandatud võime absoluutselt oma näoilmet kontrollida ja väärikalt mõjuda. Vastasel juhul võib keegi ta mõnelt ebapuhtalt mõttelt tabada, mis tooks häbi mehele ja tervele suguvõsale. Naiste moraalne puhtus on mehe ja suguvõsa au ning seda rikkudes võib naine oma elust ilma jääda. Kahjuks ei kaitse mehed seda puhtust, vaid eemaldavad “ebapuhtaks osutunu”. Pisirikkumiste puhul piirdutakse keretäiega. Statistiliselt pidi iga teine naine Pakistanis kas füüsilise või psühholoogilise terrori all kannatama. Statistika on aga statistika.
Kas ka see naine oli iga teine? Raske uskuda. Tal oli seljas selline hall pikk kinnine öösärgi moodi asjandus ja ta hambad olid nähtavalt puseriti. Absoluutselt mitte raasugi seksikust. Islami mees võib tema üle uhke olla. Mitte ükski rakk temas ei paistnud isegi mitte sosistavat – ihalda mind! Tema ilme oli kuidagi noorelt vanaks jäänud ja ma tundsin ta vastu soojust.
Üks umbes nii 12-13 aastane tüdruk tundus pisut totu. Võibolla ainult tundus, sest ta tegi samas kohutavaid pingutusi antud olukorras väärikalt käituda ja aegajalt kattis looriga oma nägu heites kiirelt saladuslikke kõrvalpilke. Eks see on ilmselgelt peen tehnika, mida tuleb noorelt harjutada. Tema ilme reetis pisut võõristust ja teadmatust kuidas käituda.
Esialgu oli hoovis veel üks päris väike tita ja siis üks vanem naine, kes mind riukaliku näoga vaatas ja muidugi hiljem huvi tundis, kas ma ka abielus olen. Ma ei tea, mida nemad arvavad minust kui meheta naisest. Kas ma olen selle tõttu kuidagi “vähem”, kuna minu sotsiaalne staatus pole paigas? Kas nad kadestavad mind, et ma ei pea ühtegi meest teenindama ega ühtegi keretäit kartma või nad pigem haletsevad mind, et ma pole sotsiaalses hierarhias paika pandnud ega täida neid kohustusi, mida ühiskond ja jumal mult kui naiselt eeldavad? Ja samas, kas ma olen üldse õigel teel, kui nende elu sedasi ette kujutan? Võibolla siplen ma Lääne libastereotüübi püünises. Lugesin ühelt Pakistani veebilehelt - Islam liberates a woman from the modern tyranny of having to become a man in order to get a sense of self worth and achievement. … Ei kommenteeri…

Hoov ise oli kõvaks tambitud musta mullaga kaetud, pikk puupink risti üle. Istusin seal ja naeratasin muudkui. Majad selle umber olid värvimata aidahallid ja madalad. Ei osanudki seda vaesuseks nimetada, pigem traditsiooniks. Lisaks veel käisid nad siin vaid puhkamas suviti.

Siis tulid tüdrukud metsast, suured haokubud turjal, ilusad ja noored ja elevil oma riidekuhja sees. Nali, et naisi pole näha seetõttu, et nad metsa teevad, pidas täiesti paika.
Üks 15-aastane tüdruk, kes inglise keelt oskas natuke, oli väga ilus ja üllatavalt enesekindel ja särav. See poiss, kes AleksanderSuure saatkonda kuulunu järeltulija vabalt võis olla ja kes minu saatjaks määrati külla minekul, joonistas mullale ilusa täiesti proportsionaalse südame. Kas see oli vihje mõnele tütarlapsele või lihtsalt esteetilisest väljendusvajadusest…? Armas igal juhul. Mõned alla kümne tüdrukud olid teksades ja puha. Kuni kümnenda eluaastani on keskklassi tütarlastel päris mõnus elu. Ses mõttes, et nad saavad vabalt mängida, kanda mugavaid riideid ning isad armastavad neid. Ilusad lapsed. Ja see väike valge peaga turris tüdruk. Teda sain ka näha. Tundus teine nagu pantvang. Röövitud laps või midagi muud romantilist. Jah, juuksed olid tal kui küps nisu ja isegi valgem, aga silmad olid tumedad mu meelest. Näojooned olid ka hoopis teistmoodi, ei inglane ega pakistanlane… Jälle see sama küsimus…kes on nende esiisad?

Suur osa naisi on kirjaoskamatud. Vist vaid 35 % oskab lugeda. Sajand tagasi oli olukord veel hullem, siis oskas vaid 0,1% naisi lugeda. Enamik neist pole koolis käinud. See pole lihtsalt kohustuslik. Haritud naine on teadagi tüütus. Pärib liiga palju ja nõuab oma õigusi. Ehk on ajad muutumas. Vanad, harimata naised on kõige visamad traditsioonidest kinni hoidma ja agarad uuendusi hukka mõistma, sest nii on neile mugavam. Nii ei pea nemad uut õppima ja nii säilib ka nende autoriteet.

Kole “au” mõiste, see on midagi, millest on individualistlikus ühiskonnas raske aru saada. See "ird" - "au", see polegi niivõrd Muhhamedi leiutis, vaid pärit juba varasematest nomaadi aegadest. Ühe au on kõigi au, kogukonna väärikust esindab iga naishing. Asi läks nii karmiks kätte sellest, et üks nomaadi hõim varastas teise nomaadi hõimu naised-lapsed ja nõudis nende eest lunaraha. Kahjuks kannab au rikkumise eest karistust naine. Alati. Alles hiljuti läks parlamendis läbi seaduseelnõu, mis nägi ette, et naine ei ole vägistamises süüdi. See on suur samm edasi, ent seaduse rakendumiseni praktikas on veel pikk tee. Ühe mehe tunnistusega on kahe naise tunnistus võrdne kohtus. Igasuguste aumõrvade sooritajad pääsevad kohtus kergema karistusega või õigemini karistuseta...

Armastus ja abielu Pakistani moodi
Mõtisklesin, et millisest naisest unistavad Pakistani mehed ja millisest mehest naised? Kas islami naine üldse otsib armastust ja vastassugupoole tähelepanu kui argipäev koledaid fakte näkku paiskab? Tundub et ikka otsib...vt neid Bollywoodi filme näiteks, mis ka Pakistanis väga populaarsed on. Ma ei kujuta ka ette, mis on romantiline armastus Pakistani mehe jaoks? Hea küll, ajad üht ilusat nägu taga, aga kui palju sul võimalik on inimest tunda? Mehe jaoks, kes kasvab ühiskonnas, kus naine on omand ning ostetakse tema vanematelt ära? On see seotud omanditundega? See on nii kummaline vastuolu… Kohutavalt raske võib olla, kui elad keskajas, aga vaatad telekat tänapäevasest Läänest, kus kehtivad hoopis teised tõekspidamised ja reeglid.

Rehmati sõnul pidi üsna hästi näha olema, millised abielupaarid saavad omavahel hästi läbi ja millised mitte. Tema oma abielu korraldati vanemate poolt, kui ta oli nii 17. Tütarlaps kellega ta abiellus oli 19 ja nemad omavahel väga hästi läbi ei saa. Küsimus, miks täpselt, tundus liiga intiimne...nii et ma ei tea, miks nad läbi ei saa. Rehmati õepoja vanematel tundub paremini minevat. Nemad tegid otsuse, et poeg võib endale ise pruudi valida. Nemad talle kedagi peale ei suru. Sellegipoolest on nii, et kui poisile keegi meeldima hakkab, siis peab ta oma vanematel paluma pöörduda tüdruku vanemate poole ning kuidagi nendega kokkuleppele jõudma. Normaalsed vanemad küsivad oma tütrelt, et kas talle on see poiss vastuvõetav ja käituvad vastavalt tüdruku reaktsioonile. Seda siis nimetatakse armastusabieluks. Kui aga tüdruk ei taha ja poisil on palju raha, siis see tüdruku mittetahtmine ei huvita kedagi. Siis on veel variant, et vanemad lepivad lihtsalt kokku mingitel hoopis teistel (kas majanduslikel või hõimusidemetest tulenevatel) põhjustel ja veel koledam variant on, et tüdruk antakse meesisikule ja tema suguvõsale kui valuraha tüdruku suguvõsa meesisiku põhjustatud kuriteo eest. Siis seda vaest tüdrukut mõnitatakse terve elu ja tema peab oma meessugulase eest karistust kandma. Neid aga, kes ise teineteist leidnud on, neid võib oodata üsna kurb lõpp, sest sellist asja eriti tunnistada ei taheta, see rikub perekonna au...Mine võta kinni, kuidas see täpselt seda au rikub, aga näed rikub.

Naisel on lahutada üsna raske. See on küll võimalik, ent temast saab ühiskonna heidik. Mees peab lihtsalt kolm korda ütlema, et lahutan sinust vms...ja võib siis uue naise võtta. Statistiliselt on vaata et kõige suurem osa aumõrvasid sooritatud just abikaasade poolt. Teisele kohale jäävad isad. Üsna tihti on see lihtsalt viis kuidas naisest lahti saada. Mees võib pidada mitut naist. Allah seadis tingimuseks, et mees peab kõiki naisi võrdselt kohtlema. Enamasti see nii muidugi ei ole.

Pärisin Alamilt, et kuidas ta küll tüdrukutega kohtub, kui need muudkui võõraid nähes põõsasse pagevad ning nendega otse suhtlemine on suht raskendatud. Alam käis välja huvitava mõttearenduse, et tegelikult polegi naised ses osas nii passiivsesse rolli surutud kui pealtnäha paistab. Tüdruk võib ju oma loorivarjust poisse piiluda ja kui talle keegi meeldib, siis saab ta mehele kirja saata mõne väiksema sugulase abil ja kui too huvitatud on, siis kohtumise organiseerida. Ma muidugi ei taibanud küsida, et kas selline käitumine riski tüdruku vooruslikkusele ei tähenda? Vist mitte...vist on ühiskond ses osas ikka kõvasti leebunud, vähemalt linnas. Lisaks veel on võimalik igasugustel külaskäikudel, sugulaste kokkutulekutel ja koosviibimistel tüdrukuid näha. Normaalses Pakistani pulmas on ikka oma 3000 külalist. Mis siis, et naised ja mehed eraldi pidutsema peavad. Ühistransport on väga piinlik koht. Naistele on seal eraldi istekohad ette nähtud.

Kui kokku saamise võimalusi on nii vähe, siis muutuvad igasugused väikesed detailid väga olulisteks. Silmad ja pilgud. Silmad on pea ainus, mis naisest kogu selle riide ja rätikukuhja all tihti välja paistab. Seetõttu pööravad moslemi mehed neile ka suurt tähelepanu. Üldiselt ei sobi moslemi naisel võõrale mehele silma vaadata. Sellised salalooritatud pilgud on aga tõelised kiresüütajad. On omamoodi romantiline kui kiindumust tuleb teiste eest varjatult näidata ja sellel on väike vahelejäämise oht juures. Mehed kaelakuti on suht tavaline nähtus. Eestis saaks mehed selliste kallistamiste eest kindlalt pede sildi külge. Seal on aga tegu lihtsalt sõprusega, kuigi islam ei ole suutnud siiski homoseksuaalsust välja juurida.

Tüdrukud lahkuvad abielludes perekonnast ja liituvad oma abikaasa klanniga. Enamasti juhtub see 18 - 25 eluaastal. Kuna tüdruk läheb nagunii perekonnast ära, siis tema isiksusse erilisi investeeringuid ei tehta. Poisslapsed on aga vanemate pension ja elukindlustus. Nemad jäävad ja nende kohustus on oma vanemate eest vanemas eas head hoolt kanda. Vanemaid austatakse selle otseses mõttes. Poisid peavad enne abiellumist üldiselt piisavalt raha koguma. Vähemasti ütles Alam selle põhjuseks, miks tema veel abiellunud pole. Ju ta siis tahab endale head naist osta.

***
Edasi
7. ja 8. päev Rupali orus
Mis rahvas need pakistanlased õige on?
9. päev - Deosai platoo
Pakistani köök
10. - 26- päevGondogoroLa trekk
Pakistan - riik kui selline
Tagasi
1 päev - Saabumine Mussoonitsooni
2. päev - Kaksilinn Rawalpindi - Islamabad
Islam ja Alkohol
3. päev - edasi mägedesse
Nanga Parbat
4. päev Fairy Meadows
5. - 6 päev. Fairy Meadow Roomeod ja polo-ässad

7. - 8. päev Rupali orus

2006-10-21T14:32:00.000+03:00

10-11/08/06
Tarishingi küla, Rupal

Nanga Parbati lõuna küljele saab ligi Rupali orus asuvast Tarishingi külast. Rupali org on pisut kidurama metsa ja rohkemate kivide ning tihedama asustuse ja põllulappidega kui Raikot. Teekond mäe külje alla tuleb ette võtta vara hommikul ja siis muudkui kõndida ja kõndida läbi külade vaikselt üles kuni Herrligkofferi baaslaagrini (3550m) ja siis on nina vastu pea et otse 4600 meetrit kõrgusesse sööstvat kaljuseina. Kalju kuulub muidugi Nanga Parbatile ja uduse ilmaga näeb teda üksnes pilvedesse sööstvat ning kõiki ülejäänud kilomeetreid tuleb ise ette kujutada. Rahvas, kes Rupali orus elab on pisut teistsugune kui Raikotis nähtu. Hakkan mõistma, kuidas org on hõimudele piiriks ning hoiab eripära. Mingist ühtsest Pakistani rahvast rääkida ei saa.

***
Edasi
Mis rahvas need pakistanlased õige on?
9. päev - Deosai platoo
Pakistani köök
10. - 26- päevGondogoroLa trekk
Pakistan - riik kui selline
Tagasi
1 päev - Saabumine Mussoonitsooni
2. päev - Kaksilinn Rawalpindi - Islamabad
Islam ja Alkohol
3. päev - edasi mägedesse
Nanga Parbat
4. päev Fairy Meadows
5. - 6 päev. Fairy Meadow Roomeod ja polo-ässad
Pakistani Naised ja peresuhted

Mis rahvas need „pakistanlased” tegelikult on?

2006-10-20T23:46:00.000+03:00

Karakoram ja üldse Pakistan on erinevate rahvuste, hõimude ja keelte poolest erakordselt rikas ala. Mis seal imestada, kõrged mäed ja sügavad jõesängid seadsid vabale liikumisele piiranguid ning kujundasid elanike kontakte kõrvalorgudega vastavalt reljeefile. Kuigi minu ringkäik piirdus üsna kitsa maa-alaga Pakistanist, sain näha palju erinevaid etnilisi gruppe ning väga erinevate näojoontega inimesi. Väikesest punakasblondide ja siniste silmadega mehest alates kuni kokaabi Muhamedini, kes oli suuremat kasvu ja tõmmu nahaga. Jah, selles maanurgas oli suhteliselt palju heledasilmseid, kahvatunahalisi, heledajuukselisi ja üldse mitte pealtnäha pilti sobivaid tegelasi. Nende nägemine ajas ikka juhtme kokku küll ja pani mõtlema iidsetele aegadele, Aleksander Suurele, Päria impeeriumile, Siiditeele ja üleüldse päritolule kui sellisele. Ka Rehmatil olid sinised silmad. Need silmad intrigeerisid, olid kuidagi tuttavad, aga kuulusid võõrale. Pidev tunne kuklas, et nende silmade taga kusagil on keegi omane...nagu oldaks tuttavad üle-eelmisest elust. Keegi, kes on lähedal, kuid kes kuulub teisele poole jõge. Keegi, kellega ollakse üks ja sama, olemata sarnane. Rehmat ütles, et nad on indo-aarialased ning Raikot Sarai söögitoa seinal ilutses kitsas puuplaat, millele oli haakrist sisse söövitatud. Võibolla oli see vaid turistidele meelelahutuseks seal seinal... Igal juhul on sinised silmad geenides. Rehmati vanaisal olid sinised silmad, tema õel on ning ühel ta pojal ka. Indo-aarialased asusid India subkontinendi aladele ajavahemikul 2000-500 e. Kr. Teine teooria, mis ringi liigub, räägib Aleksander Suure sõdalastest, kes oma geenid sinna maha jätsid. Võibolla on ka see tõsi. Kreeklaste teadmised geograafiast ulatusid põhja Afganistani aladele. Juba Herodotos (4 saj e. Kr) mainib Hindukushi aladel olnud Dadikai nimelist maad. Rehmati hõimkond räägib igal juhul shina keelt, mis kuulub indo-euroopa, indo-aaria, indo-iraani, dardi alagruppi.... Vaevalt, et kreeklased seal kandis üksnes hullu Aleksandri eestvedamisel käisid 330 - 326 aastatel e Kr. Küllap rännati sinna varem juba ning kontaktid püsisid kuni Muhamedi ning araablaste tõusuni, mis lõikas läbi kreeklaste jaoks tee itta. Pärsia impeerium ulatus juba 5 saj e Kr Induse jõeni. Seega siis võis kesta kontakt kreeklastega vabalt terve milleeniumi.

Ja ikkagi...kes nad on? Millist lugu nad oma lihas ja luus peidavad? See väikest kasvu mees, kes eeslit ajades tee peal vastu tuli ja lausa punakasblondide juustega oli, sinised silmad sinna juurde? Ta nägi välja pigem nagu pesueht kelt kui mägede poeg. Sellist värvi juukseid ei näe enam isegi mitte Euroopas. Arvata, et Britid oma impeeriumi ajal moslemi naistega hõivatud olid, on pisut ehk liiga jumalavallatu. Jah, kahtlemata elasid nad kokku Hindi naistega. Ent Indias on sinised silmad igal juhul haruldasemad kui Pakistanis. Kui nad moslemi naistega kokku tahtsid elada, siis pidid nad ta endale naiseks võtma ja usku vahetama. Ja ikkagi…kui paljudel brittidel on näiteks rohelised silmad, et seda geeni edasi anda? Ei, see on umbtee… Põhja-Pakistanis ja Afganistanis elab Pashtu nimeline rahvas keda suisa rohesilmseteks kutsutaksegi. Tuntum näide neist on üks National Geographicu kaanel olnud Afganistani tüdruk Sharbat Gula Kummalisel kombel on tema 12 aastase näojooned nii ehmatavalt sarnased Khan Alami omadele, meie giidile.
Otseselt peavad ennast Aleksander Suure sõdalaste järeltulijateks kalashid Chitralis, Afganistani piiri ääres. Nad on heledad ning teist usku, nad pole moslemid. Skardust põhjas elab balti rahvas, kes räägib balti keelt ja kes on näojoontelt mongoliidsemad ning peavad ennast tiibetist pärinevateks. Ja nii edasi...

Pakistanlaste nimedest,
Mitte kõigil pakistanlastel pole perekonnanime ning seda ei peetagi nii määrava tähtsusega asjaks. Lapsele antakse kaks eesnime, millest üks saab endale perekonnanime kohustused. Enamik pakistanlaste nimedest on Araabia, Türgi, Afganistaani või Pärsia päritolu. Siiski on kasutusel ka mõningad hõimu ning perekonna nimed. Tihti kasutatakse teise nimena isa nime. Mõnedele teistele araabia maadele tüüpilised bin ja bint on ära jäetud. Naised saavad pärast abiellumist endale abikaasa esimese nime teiseks nimeks. Pärast esimese lapse sündi hakatakse ema tema lapse nime järgi kutsuma.

***
Edasi
9. päev - Deosai platoo
Pakistani köök
10. - 26- päevGondogoroLa trekk
Pakistan - riik kui selline
Tagasi

1 päev - Saabumine Mussoonitsooni
2. päev - Kaksilinn Rawalpindi - Islamabad
Islam ja Alkohol
3. päev - edasi mägedesse
Nanga Parbat
4. päev Fairy Meadows
5. - 6 päev. Fairy Meadow Roomeod ja polo-ässad
Pakistani Naised ja peresuhted
7. ja 8. päev Rupali orus

9. päev - Deosai platoo

2006-10-19T14:34:00.000+03:00

11-12/08/06
Deosai – hiiglaste maa (tõlkes magav hiiglane) Deosai platoo looduspark, keskmine kõrgus 4000m
Rupali orust kimasime Deosai platoo suunas. Plaanisime küll sinna varakult kohale jõuda, et jääks ka aega ringi uitamiseks, ent teel ootas meid suure mudalaviini näol takistus. Mudahunnik oli piisavalt suur ja ebameeldiv, nii et temast ei andnud niisama lihtsalt üle sõita. Tuli oodata, kuni teeparandajad takistuse likvideerivad. See võttis üsna mitu-mitu tundi ja siis ka tuli autod lõpptulemusena mudahunnikust üle lükata, mitte et nad oleks ise ilusti sõitnud. Seetõttu jõudsime loodusparki üsna hilja. Suurt midagi muud ei jäänudki üle, kui otse laagriplatsile sõita. Õnneks läks tee risti üle platoo.

Deosai platoo on üks maailma kõrgemaid, asudes ülalpool puude kasvamise piiri. Pool aastast, novembrist maini, on see ala lume all, ent suvekuudeks lumi sulab ning maapind muutub kauniks lilleõisi ja liblikaid täis alpiaasaks. Koos lume sulamisega pistavad ninad välja ka unised ümisejad. Saabunud lühikese suve jooksul peavad need armsad loomad uued talvevarud omale naha vahele koguma. Deosai isendid on üsna suurt kasvu, nii umbes pool meetrit kõrged ja pika sabaga. Et ümbrust paremini uurida seisavad nad tagajalgadel ja et oleks kuhu pruunkaru eest pageda, kaevavad nad endale mulla sisse urge. Nad häälitsevad piiksudes ja vilistades ja Deosail elutsevaid pruunkarusid nähes toovad nad eriti kileda vile kuuldavale. Jutud käivad, et looduspargis elutseb 20 – 30 mõmmikut.

Deosai platoo võttis meid vastu pool vihmapilves. Varjupiirid olid väga teravad ning üldmulje dramaatiline. Päike ja vihm pidasid pilvede vahel ägedat võitlust ja sellest tulenevalt muutusid looduse värvid ja valgus kiiresti. Möödusime ilusast Sheosari järvest, rohelistest alpiaasadest ja tunne oli nagu viibiks maailma katusel. Telkimiseks oli Ali Malik Mar nimeline plats. Õhtul läks külmaks, aga meie pugesime köögitelki sooja.

***
Edasi
Pakistani köök
10. - 26- päevGondogoroLa trekk
Pakistan - riik kui selline
Tagasi
1 päev - Saabumine Mussoonitsooni
2. päev - Kaksilinn Rawalpindi - Islamabad
Islam ja Alkohol
3. päev - edasi mägedesse
Nanga Parbat
4. päev Fairy Meadows
5. - 6 päev. Fairy Meadow Roomeod ja polo-ässad
Pakistani Naised ja peresuhted
7. ja 8. päev Rupali orus
Mis rahvas need pakistanlased õige on?

Pakistani köök

2006-10-18T15:04:00.000+03:00

Ei, ega me ei saanud üldse halvasti süüa. Pigem ehk isegi liiga hästi. Esimesed päevad kulusid muidugi gastronoomilisele aklimatiseerumisele ning pea kõik pundist kannatasid kergema või raskema kõhuhäda käes. Üldiselt läks siiski kergelt.

Pakistani köök asub täpselt seal, kus Pakistan ise - India ja Afganistani vahel. Kõige olulisem osa menüüs tundus olevat naan või chapati (roti kohalikus keeles). Seda pannkoogi-saia pakuti igal võimalikul juhul. Kui vedas ning läheduses oli mõni ehtne tandoori ahi, siis viis see naan keele alla. Pannil küpsetatud sai oli aga õhuke ja nätske. Naani koostisosadeks on üldiselt vesi, jahu ja sooda. Naan teenis ka kahvli auväärset ülesannet, sest kohalikud eelistasid seda va näppudega suhu pistmise nõksu. Taldrikule võeti vaid dali vms vedelamat sorti kastet ja naani abil kühveldati see suhu. Riis esines naani alternatiivina ja seda pakuti ka nii söögi alla kui peale. Toidu vürtsisuse paneb paika laiuskraad. Kuna me viibisime Põhja-Pakistanis, siis kasutati maitseained üsna mõõdukalt.

Kõige suurema söögielamuse sai Kabuli nimelises restoranis Islamabadis. See nüüd on teemast natuke välja, sest et tegu oli Afganistani köögiga. Hiigelkandikutel toodi meile lauale röstitud gruusia shoti sarnast saia ja igasuguseid põnevaid lihavardaid ja salatit ja pilaud (praetud riis) ja kastmeid ja jogurtit.

Trekil oli toitlustus tänu tippkokale Husseinile ja tema abilisele Mohamedile super. Hommikuti saime sellist vedelamat sorti nisuhelbeputru ja omletti ja naani ja sooje jooke nagu subj tsai - roheline tee ja dutkitsai - must tee piimaga, kohvipulber oli ka koos piimapulbriga esindatud. Mõnikord polnud kokal aega ja siis pakuti maisihelbeid. Lõunapiknik koosnes teest ja konservidest ja juustust ja küpsistest ja kuivatatud puuviljadest. Õhtusöök oli mitmekäiguline - esmalt ingveriga maitsestatud supp, siis riis, naan ja läätsed või hautatud juurviljad, alguses ja lõpus ka liha ja kõige lõpuks puddingu laadne magustoit.
Riisipudingut proovisin kodus ka hiljem teha. Selleks tuli riisi piimas keeta ja sinna juurde pisut tärklist lisada, erinevate maitseelamuste jaoks omad nipid - nt kookosepiim, nämm... eriti vuhvli pudingu saab, kui viimistuseks sellest püreestajaga üle käia.

***
Edasi
10. - 26- päevGondogoroLa trekk
Pakistan - riik kui selline
Tagasi

1 päev - Saabumine Mussoonitsooni
2. päev - Kaksilinn Rawalpindi - Islamabad
Islam ja Alkohol
3. päev - edasi mägedesse
Nanga Parbat
4. päev Fairy Meadows
5. - 6 päev. Fairy Meadow Roomeod ja polo-ässad
Pakistani Naised ja peresuhted
7. ja 8. päev Rupali orus
Mis rahvas need pakistanlased õige on?
9. päev - Deosai platoo

10 - 26. päev GondogoroLa trekk ja lahkumine

2006-10-17T14:57:00.000+03:00

13-14708 Skardu - Thongal (2850m)

Juhuu, Pakistani iseseisvuspüha. Selle auks ehib jeepi mikihiirega Pakistani lipp ja meie asume teele Baltoro liustiku suunas, et lõpuks ometi teoks teha see, mispärast Pakistani tuldud sai. Jeep on suur, sinine ja trellidega Toyota 70-datest (wild guess) ja me mahume sissa sisse 9-kesi ära. Sõidame, korra läheb kumm katki, siis ei sõida, hoopis vaatame, kuidas kummi parandatakse. Edasi sõidame mööda käänulist mägiteed ja mäeveerult alla voolavatest jõgedest jeebiga läbi. Mõni jõgi tundub pisut riskantne jeebiga läbimiseks, nt selline, mis kohe edasi kuristikku pahiseva kosena langes ning mille juures pidin jalga piduripedaalil hoidma sel ajal kui juht olukorda uurima läks. Mingi hetk visatakse meid jeebist välja ja peame edasi jala minema, teel on olnud varing. Üle varingu läheb väga järsk jalgrada üles ja siis uuesti alla... ja edasi mööda autoteed jala üsna pikalt. Saan aru, et autoga enam edasi ei liigu, nüüd siis oleme jalamehed. Seljakotid selga ja edasi...Thongal on üsna ilmetu koht koos ufokemmergutega, mis on polaaruurimisjaamadelt maha fiksitud. Väldin neid. Loodus meenutab paljuski Ladakhi (India). Vibalikud lehtpuud, kividest laotud väiksed majad ja aiad, hallid ja pruunid toonid on domineerivad. Vaid telgid on rõõmalt erksat värvi. Eriti eputab oma värvikirevusega meie köögitelk. Terve treki vältel hoolitsevad toitlustuse eest kokk Hussein ja tema abiline Mohhamed. Nemad elutsevad sini-valge triibulises, oranzhi katuselises telgis, mis on ühtlasi nii köök kui söögituba. Toidukraami ja telgi ja muu suurema kola tassimiseks on palgatud kandjad.

15.08 Esimene tõeline matkapäev. Thongal - Jula (3200m ca)
Jula tähendab lumesilda…(see viis kunagi sealt üle jõe…) 8h jalutamist. Mul on pidev mure kuhu nuusata...ja ajab köhima... Vaid paar tõusu, üldiselt lauge minek, paar silda ja üks vingem jõeületus ja olemegi kohal. Julas on veel uhkem ufokempsude maandumisväli. Rohelist on vähe. Maailm on hallikaspruunides toonides ning tuul puistab liiva laiali. Vedelat pärmipruuni värvi pidevalt mühiseva jõe kaldad meenutavad aegajalt oma lumivalge liivaga mereranda. Liiva sees pole just kõige mõnusam raske seljakotiga edasi venida. Mõtlen seljakoti-vaenulikke mõtteid. Ilm on pilvealune. Coca-cola pudel maksab juba 400 ruupiat, mis teeb meie rahas ca 80 eeki. Kallis lõbu, kui arvestada, et külas saab selle pudeli 50-60 ruupia eest kätte.

16.08 Jula - Paju (3450m) Paju tähendab soola kohalikus keeles. Kohalik keel on balti keel muide ja siin elab Balti rahvas ning tegu on Baltoro oru ja liustikuga...liustik juba paistab. Vot.Ilgelt karm lõpuosa oli sellel päevateekonnal, olen omadega täitsa läbi ja rada (õigemini selle olematus) pani paar korda julguse proovile. Neelatan mõtte juures, mis veel kõik ees ootab. Hommikul jõnksutas tee üles alla mitmesuguste jõe poole trüginud vete poolt uuristatud kraavide tõttu, siis oli mingi jupp rahulikumat minekut ning lõpus jälle tuli väga järsk tõus ja kitsuke rada kulges mööda kaljuseina, olles kohati üsna raskesti läbitav. St, et kohati oli vaid kalju, ei mingit rada. Pidev mure, kuhu poetada see ohter tatt, mis mul ninast eritub, püsis. Mõtlen oma seljakotist veel vaenulikumalt. Mul on kahtlus, et see on mõrvarkott ning tal on kuri kavatsus mu õlasooned kinni suruda ning mind tappa. Pajus on tuttavad polaaruurimis-ufomaandumisraja-kemmergud ka kohal. Osad neist on dushiruumid. Jumalik on ennast pesta ja puhas olla.
Muidu on Paju täitsa viisakas laagriplats rohelise muru ja vitsapuudega.

17.08 Paju - Urdukas (4050m) Pikk ja ülikarm päev. Vist ca 10 tundi. Jõudsime umbes tunniga liustikule. See kujutas endast esialgu suuri ja ülisuuri kivihunnikuid, mille otsas tuleb üles ja alla turnida. Jalgadele väga väsitav, sest pidevalt tuleb tegeleda lahtiste kivide otsas tasakaalu hoidmisega ning hoolega ette vaadata, kuhu jalg panna. Väikest kompensatsiooni pakuvad igasugused seninägematud absurdsed pinnavormid keset kivikuhjasid. Väikesed sopased tilkuvate ja pudisevate kallastega liustikujärved ning kohati paljanduv huvitav must jää. Umbes nii 3-4 tundi kestnud koperdamise järel on liustik diagonaalis ületatud ning teekond jätkub teisel pool mäe veerul. Esimesed liustikujärved tulevad enne lõunapausi Khoburtses. Olen omadega üsna läbi ja liigun edasi vä-ä-ä-ga aeglaselt. Kohutav jänu on ja mul on vesi otsas. Kõik allapahisevad ojakesed on minu kurvastuseks mudase veega. Veepahin on niivõrd kiuslik. Lahenduseni, st selge veega ojani jõudsin Khoburtses, kus sõime lõunat. Õhtul kell viis saabus sellele turnimisele lunastus Urdukas nimelise laagriplatsi näol. Tükike rohelist muru ja suuri kive...ilus. Liustikujärveke. Sõjaväebaas. Ufodroom on ka kohal... Laagriplats asub kitsaste roheliste ribadena järsul mäeküljel ning on garneeritud suuremat sorti kivimürakatega. Liikumine ühelt tasemelt teisele on suhteliselt väsitav. Eriti kui tuli ufokempse pimedas taga otsida. Uni tol õhtul lõi enamvähem nuiaga pähe ning oli väga magus.

18.08 Urdukas - Goro II (4380m) (GoroII tõlkes - Muda ja Kivid II)
Jätkame mööda liustikku. Täpselt nagu kokk Hussein eile lubas. Kergem on, sest kivihunnikud on lauged ja kivid on jää sees kinni. Vaikselt ilmuvad välja esimesed jääseened ja jääpraod ning siiruviirulised serakid. Neist saab õnneks kerge vaevaga üle. Loodus läheb aina ebamaisemaks. Esimene piknik liustikul GoroI-s ja ees ootab 1 öö listikul. Teekond on üsna kerge. Peagi paistab sõjaväelaager ning sellest veel 10 minutit ning olemegi oma laagriplatsil. Nina tilgub endiselt. Seekord ufokempse pole, püstitatakse hoopis oma kempstelk...hm. Vaade igas suunas on ülev. Meeleolu on sellele vastavalt eufooriline. Maailma ühed kõrgemad ja järsemad kaljud - Trango Towers’ist 6286m oleme juba möödunud ja need jäävad vasakule koos Muztaghi mäeahelikuga ja seljataha jäävad veel Uli Biaho Towers, Liligo ja Paju tipud. Telgime suht Grand Cathedrali külje all. Paremale jääb Masherbrumi grupp. Ja igale poole kus ma vaatan on VÕIMAS! See on uskumatult ülev ja uhke…ja raske on uskuda, et aina uhkemaks võib minna! Ilm on selgem ja taevas pläristab üsna mitu helikopterit üle pea. Tulevad uudised, et K2 peal olid 4 venelast 100m tipust all pool laviini all hukkunud. Karm.

19.08 Goro II - Concordia (4650m) Oleme Concordial!!! Päike särab ja ümberringi on eriti uhked 8000-sed mäetipud. Rahvas võtab päikest ja meeleolu on pühapäevane, kuigi on alles laupäev... Alam tervitab – Welcome to heart of black earth!(Karakoram tähendab Must maa) Galen Rowell nimetas Concordiat mäejumalate troonisaaliks ja üllitas samanimelise raamatu “ The Throne Room of the Mountain Gods”. Concordia nimi pärineb seal 19 sajandi lõpus viibinud Martin Conway’t, kellele see 5 liustiku ühinemise koht meenutas Palace’de la Concorde’I Pariisis. Vasakule jääb K2 ehk Karakoram 2 ehk Mt Godwin-Austen ehk Chogori(Suur magi), 8611m... maailma teine, raskuselt aga esimene... ja Broad Peak (8047m), otse Gasherbrumid (G1 Hidden peak v. K5 –( 8080m), G2 e K4 8047m ja G3 ja G4 (napilt alla 8000de m))
Paremale Ali campi ja Gondogoro suunas jääb Mitre nimeline kaljukamakas. Mitre nime sai ta ühe naisalpinisti järgi, kes selle tippu üritades hukkus.

20.08 Concordia. Taasiseseisvuspäev

Öösel oli külm, kuid magasin sellegipoolest ca 12 tundi jutti ning nägin hunniku jaburaid unenägusid. Päev näeb ette jalutuskäiku mööda kivihunnikuid Broad Peaki baaslaagrisse ca 5000m peale. K2 tagant paistab juba Hiina Angeli nimelise mäe näol. Kivide otsas turnimisest on kõrini. Väikest vaheldust pakuvad huvitavad pinnavormid liustikujärvde ja jõgede ja pragude näol. Kohati oli päris palju tasakaaluharjutusi mööda liustikulompide vahelisete vallide servi. Ilm on super. Soe ja päikesepaisteline...vaated on võimsad. Natuke nukraks teevad Concordial silma hakkavad inimtegevuse jääknähud. Pidin ikka aegajalt peatuma ja nuuskama ning ennast sügama. Kogu maastik ümberringi tilkus, sirises ja solises ja pudises ja praksus. Liustik oli tõepoolest elus, hingas.

21.08 Concordia - Ali Camp (5050m) Alustame taas hommikul vara, nii 7 30. Alul ronisime mingi moreenivalli otsa ja seal alla ja siis mööda jäist moodustist. Pidime ühest suuremast liustikujõest üle hüppama ja siis selle vä-ä-äga järsust jääseinast üles kribima. Pärast Concordiat muutub liustik puhtaks, ning jäine valge pind tuleb nähtavale. Edasi läks üsna lihtsalt, krõmps-krõmps mööda jääd. Erilist tõusunurka pole, nii et tegu on üsna kerge kõnniga. Esialgu kõik sujus, siis keeras ilm ära. Hakkas sadama. Vihmaudus astusime üle jääpragude Ali Campi välja. See juhtus üsna ootamatult. Ali camp oli ennast Vigne liustikust paremale jäävate kaljude ja kivihunnikute vahele ära peitnud. Märkasin seda alles laagriga enamvähem kohakuti olles. Jõudsime sinna umbes 12 ja ühe vahel ja edasi aina sadas, algul vihma, siis lund. Riided olid niisked ja üsna ebameeldiv oli olla. Edasi Gondogoro La-le minekust ei tulnud samal õhtul enam midagi välja. Sõime kõhu täis ja läksime magama lootuses, et hommik on õhtust targem ning et hommikul ei peaks end lume alt välja kaevama. Lume kiht telgi katusel oli üsna paks ja raske.

22.08 Ali Camp. Elu siin on kohati aktiivsem kui Concordial.Võimalik, et kuna siin on telkimiseks väiksem ala ette nähtud. Laagriplats ei asu liustikul vaid kaljul ning seetõttu on siin ka soojem, kuigi oleme kõrgemal.Hommik on ikka õhtust targem. Ilm on parem, kohati ilus, siis jälle udutab. Kõik haigutavad ja sügavad ennast ja on ülemaganud olemisega. Kõrgust arvestades on enesetunne tipp-topp. Päikeseloojangu ajal lõi selgeks ja see oli kindel märk, et seekord läheb minekuks. Idee oli magama minna ja 23 30 üles ärgata, et siis teele asuda.

23.08 00 40 alustasime siis vantsimist GondogoroLa suunas. Pimedas, pealampidega ja esialgu mööda kivihunnikut, siis jõudsime lumele ja jalutasime jääpragudest mööda ja üle ja umbes kolme ajal öösel väga järsule lumenõlvale. Panin kassid alla ja vinnasin end ülespoole...tüütu ja raske oli üldiselt. Umbes kell kuus - juhuu - viimased sammud viimasel järsul tõusul, näost kollane ent õnnelik - olen ka mina GondogoroLa-l. Kahjuks ei tea selle täpset kõrgust. Ilmselt kusagil 5600 ja 5700m vahel. Raamatutes olev 5940m on selge liialdus. Kurul oli külm ja vaadet polnud, pilves oli. Tahame alla. Alla tuli laskuda köite abil ja muidugi kivihunnikutesse...

Köitega laskumine oli paras kino. Jalad käisid juba suht risti all, ent tuli kiiresti teha, sest oht mõne veereva kiviga pähe saada oli üsna tõenäoline. Alam surkis mind kiiremini liikuma. Selle tulemus oli, et hakkasin koperdama kuni lõpuks liustikule jõudes käisin korralikult tagumikule ja röögatasin. Selle peale tuli laviin alla. St, mulle tundus, et ta minu kisa peale alla pudises. tegelikult puhas juhus...Orgu on igavesti uhked vaated...ja igavesti uhked laviinid pudenesid alla...Jätkasime mööda moreenikuhja kuni ilusa laagriplatsini nimega Xhuspang ca 4650m. Sinna me kukkusime kella 10ne 11 vahel hommikul ja magasime...nii et ila suunurgast voolas...

24.08 Xhuspang - Schaischo (3330m) Tagasi roheluses kadakate vahel. Alguses jätkasime mööda liustikku, siiski läks allamäge ikka tunduvalt kergemini kui üles. Vahepeal oli üks raske koht...tuli ühest liustikuojamoodustisest üle saada...siis veel paar erutavat jõeületust ja siis mõnus kõnd ja laagriplats :)Superlahe dushiruum oli seal. Oja oli torusse suunatud ja toru tuli suletud ruumi võimsa joana. Putkast väljudes oli uuestisündinud tunne. Peas kumises laul - Üks mees nägi unes taevalikku armastust... Täpselt selline tunne oligi. Nii puhastunud... Õhtul käis üks kamaljaa ja trall, balti mehed esitasid oma rütmikaid rahvalaule. Käisid jutud, et nad laulavad oma laule vaid selleks, et Lääne naisi tantsimas näha...Hiilisin magama...Seda enam, et Alam käis mulle muudkui peale, et ma taga koos tähti vaataksin. Aga mina ei tahtnud.
25.08 Edasi allamäge Hushesse (3050m) Selline rõõm ja kergus on kõndida...laugelt ja enam-vähem tasasel pinnal. Päev on lühike, umbes kolm pool tundi maksimum. Husche on suur küla. Kolletuvad astmikpõllud saadavad meid üsna pikalt. Jõuame oma guest house'i ja keegi pole enam telgis magamisest huvitatud.

26.08 Tagasi Skardusse. Siniste trellidega Toyotatega...Trek on läbi.
27.08 Teel Chilasesse jälle takistus. Varing on öösel alla tulnud ja tee üsna korralikult blokeerinud. Kõvade kaevamiste tulemusel sai nüüd jala üle ronida. Alam organiseerib meile teisel pool teetakistust uue bussi.
***
28.08 14 tundi bussis. Jõuame 8 ajal õhtul Islamabadi. See linn on suur...eriti õhtustes liiklusummikutes. Nagu Moskva ringil oleks...
29.08 Viimane päev, shoppame ja oleme turistid...jääme vihma kätte ja sodime Eesti lipu täis ning kingime selle siis Rehmatile, kes meid Islamabadis ootas.
30.08 ISB - LHR BA flight no 142 Pärast turmilist lahkumispidu - KOJU!

***
Edasi
Pakistan - riik kui selline
Tagasi
1 päev - Saabumine Mussoonitsooni
2. päev - Kaksilinn Rawalpindi - Islamabad
Islam ja Alkohol
3. päev - edasi mägedesse
Nanga Parbat
4. päev Fairy Meadows
5. - 6 päev. Fairy Meadow Roomeod ja polo-ässad
Pakistani Naised ja peresuhted
7. ja 8. päev Rupali orus
Mis rahvas need pakistanlased õige on?
9. päev - Deosai platoo
Pakistani köök

Pakistan - riik kui selline...

2006-10-16T15:04:00.000+03:00

Üldiselt on täiesti müstiline, kuidas see riik ennast üldse majandab ja koos püsib. Kui ma õigesti asjast aru sain, siis maksavad makse riigi kassasse vaid umbes 1 protsent elanikkonnast. Igasugused katsed maksude kogumist parandada on seni liiva jooksnud. Samas sõjaline eelarve on ebaproportsionaalselt suur ja seda eelkõige Kashmiri konflikti pärast. Lisaks veel on Pakistan üks tuumariikidest ja seda ka India ja Kashmiri pärast. Sõjatööstusel ja sõjaväel on riigi juhtimise osas üsna palju kaasa rääkida. Kui ikka valitsus ei meeldi, siis korraldatakse sõjaline riigipööre ja pannakse mingi kindral etteotsa. Nii on alates 1947 aastast juba neli korda käinud. Ka praegune riigi president kindral Musharraf on riigipöörde tulemusel etteotsa sattunud. Pakistanlased tunduvad selliste asjade käiguga rahul olevat.
Lisaks sõjaväele mõjutavad riigi käekäiku veel suurmaaomanikud - landlordid, kes on väikest viisi riigid riigis, korrumpeerunud ametnikud ja imaamid - islami vaimulikud. Korruptsioon riigis on üsna suureks probleemiks. Pakistan on saanud hiigesuuri välisabisid, ent kui konkreetseid tulemusi näha tahta, mis nende rahadega tehtud on, siis on väga vähe ette näidata. Viimastel aastakümnetel on välisvõlg kohutavalt kasvanud, ent riik ei suuda ka selle osas eriti midagi ette võtta.

Pakistani riik loodi 1947 aastal Jinnah'i eestvedamisel Ida(alates 1971 a. Bangladesh) ja Lääne Pakistanina. Idee oli luua Briti impeeriumi India aladel elutsevatele moslemitele oma riik. Selle riigi aluseks pole mitte rahvus, vaid usk kui selline. Etniliselt on Pakistani elanikkond väga kirju, usuliselt aga üsna ühtne - 97% moslemeid, valdavalt sunniidid. Suurim rahvus - punjabi (50%), siis sindhid... Riigikeelt - urdu keelt - räägib emakeelena vaid 8 % 165 millionilisest elanikkonnast. Urdu keel sai Indiast ümberasunud moslemite survel riigi keeleks.
Selle riigi sünd oli üsna valuline. Tohutud rahvasterändamised, et mitte jääda vale usuga poolele. Palju tülisid.

Väljaspool linnu elatakse üldiselt küla kogukondadena ning kogukonna juhtideks on vanemad ja targemad aga ka rikkamad mehed ning siis veel esinevad seal usuasjade asjatundjad imaamid või mullad, kes on siis korani spetsialistid. Tundub, et ega selline elukorraldus kõige halvem polegi, sest et vanematel on kohustus kõigi kogukonna liikmete eest seista, sest koran näeb ette teatud sotsiaalhooldust. Sellises kogukonnasüsteemis on oluline koht hõimusuhetel. Demokraatia Lääne moodi seal hästi peale ei lähe. Linnas elavad inimesed nagu linnas ikka elatakse.

Kashmiri konfliktist lähemalt...
Tegelikult viibisingi ma Pakistanis valdavalt ajaloolise Kashmiri aladel. Kashmiri tragöödia seisneb selles, et sealne radza oli hindu, enamik rahvastikust aga moslemid ja britid lasid radzal otsustada, kas Pakistani või India kasuks. Valitseja valis India ja rahvas hakkas mässama. Pakistan nägi selles oma võimalust ja sekkus sõjaliselt. Pool Kashmirist on Pakistani valduses ja piirilepet mingist rahust rääkimata pole siiani sõlmitud. Viimane suurem konflikt oli 1999 a, Kargili konflikt, kui pakistanlased salaja üle mägede ronisid India kontrolli all olevale territoriumile. Hindud ei viitsinud talvel külmaga mägedes kükitada ja sedasi õnnestus pakistanlastel varakevadel üsna kaugele edasi liikuda, enne kui nad avastati. Keskid karjused olid neid märganud ja sõjaväele info edasi andnud. Kuna Pakistani sõjalised ressurssid on India omadest väiksemad, siis lõppes ka see avantüür Pakistanile halvasti.
Lühidalt on see üks mõttetu konflikt, mis on ebanormaalselt kulukas ja piinarikas. Kõrgeimad sõjaväelaagrid (maailma kõrgeimad!) asuvad oma 6000 meetri peal Siacheni liustikul kibedas külmas (kuni -50'C) ja koledas ilmas ning kranaate tuleb enne nende teele saatmist lõkkel soojendada. Tegelikult nad eriti ei viitsi sõda pidada, soojendavad end ja passivad niisama tõtt teineteisel pool liustikku. Kujuta ette neid väikseid murjaneid seal kükitamas kaltsukubudena ja külmetamas. Enamik elusid kaobki pigem karmide olude tõttu kui sõjategevuse tagajärjel. K2 ja Baltoro jäid Siacheni liustikust oma 30 kilomeetri kaugusele. Ega ma eriti aru küll ei saanud, et ma mingil sõjalise konflikti territooriumil viibisin. Sellised geriljade moodi pisikesed pakistanlased umbes kuueses pundis suvalised riided seljas ja kalashnikovid ning raadiod õlal marssisid meist Baltoro liustikul mööda ning Baltoro liustiku peal oli umbes kolm sõjaväelaagrit. Ilusa ilmaga lendas ka helikoptereid üsna sagedasti üle pea ja mingi juhe vedeles kogu Baltoro liustiku ulatuses maas. Väidetavalt pidi see telefoniliin olema, aga mu meelest oli see nii mõnestki kohast katki, nii et see ei saanud kuidagi toimiv telefoniliin olla... Mälestused Kashmirist India poolelt olid hoopis teistsugused, seal oli sõjavägi end väga agar näitama.

Talibani mässulistega ma kokku ei puutunud. Küllap neid seal Afganistani piiri ääres ikka kükitab, kuid nagu ikka on rahvas nii ekstremistidest kui ka oma valitsusest kaugel. Rehmat avaldas arvamust, et Bin Laden peidab end hoopis New Yorgis ja ütles, et ameeriklased otsivad teda väga valest kohast - nendes külades elavad Ladenile väga vaenulikud hõimud, kes talle seal kohe otsa peale teeks.

***
Tagasi
1 päev - Saabumine Mussoonitsooni
2. päev - Kaksilinn Rawalpindi - Islamabad
Islam ja Alkohol
3. päev - edasi mägedesse
Nanga Parbat
4. päev Fairy Meadows
5. - 6 päev. Fairy Meadow Roomeod ja polo-ässad
Pakistani Naised ja peresuhted
7. ja 8. päev Rupali orus
Mis rahvas need pakistanlased õige on?
9. päev - Deosai platoo
Pakistani köök
10. - 26- päevGondogoroLa trekk
Pakistan - riik kui selline