10 - 26. päev GondogoroLa trekk ja lahkumine
13-14708 Skardu - Thongal (2850m)
Juhuu, Pakistani iseseisvuspüha. Selle auks ehib jeepi mikihiirega Pakistani lipp ja meie asume teele Baltoro liustiku suunas, et lõpuks ometi teoks teha see, mispärast Pakistani tuldud sai. Jeep on suur, sinine ja trellidega Toyota 70-datest (wild guess) ja me mahume sissa sisse 9-kesi ära. Sõidame, korra läheb kumm katki, siis ei sõida, hoopis vaatame, kuidas kummi parandatakse. Edasi sõidame mööda käänulist mägiteed ja mäeveerult alla voolavatest jõgedest jeebiga läbi. Mõni jõgi tundub pisut riskantne jeebiga läbimiseks, nt selline, mis kohe edasi kuristikku pahiseva kosena langes ning mille juures pidin jalga piduripedaalil hoidma sel ajal kui juht olukorda uurima läks. Mingi hetk visatakse meid jeebist välja ja peame edasi jala minema, teel on olnud varing. Üle varingu läheb väga järsk jalgrada üles ja siis uuesti alla... ja edasi mööda autoteed jala üsna pikalt. Saan aru, et autoga enam edasi ei liigu, nüüd siis oleme jalamehed. Seljakotid selga ja edasi...Thongal on üsna ilmetu koht koos ufokemmergutega, mis on polaaruurimisjaamadelt maha fiksitud. Väldin neid. Loodus meenutab paljuski Ladakhi (India). Vibalikud lehtpuud, kividest laotud väiksed majad ja aiad, hallid ja pruunid toonid on domineerivad. Vaid telgid on rõõmalt erksat värvi. Eriti eputab oma värvikirevusega meie köögitelk. Terve treki vältel hoolitsevad toitlustuse eest kokk Hussein ja tema abiline Mohhamed. Nemad elutsevad sini-valge triibulises, oranzhi katuselises telgis, mis on ühtlasi nii köök kui söögituba. Toidukraami ja telgi ja muu suurema kola tassimiseks on palgatud kandjad.
15.08 Esimene tõeline matkapäev. Thongal - Jula (3200m ca)
Jula tähendab lumesilda…(see viis kunagi sealt üle jõe…) 8h jalutamist. Mul on pidev mure kuhu nuusata...ja ajab köhima... Vaid paar tõusu, üldiselt lauge minek, paar silda ja üks vingem jõeületus ja olemegi kohal. Julas on veel uhkem ufokempsude maandumisväli. Rohelist on vähe. Maailm on hallikaspruunides toonides ning tuul puistab liiva laiali. Vedelat pärmipruuni värvi pidevalt mühiseva jõe kaldad meenutavad aegajalt oma lumivalge liivaga mereranda. Liiva sees pole just kõige mõnusam raske seljakotiga edasi venida. Mõtlen seljakoti-vaenulikke mõtteid. Ilm on pilvealune. Coca-cola pudel maksab juba 400 ruupiat, mis teeb meie rahas ca 80 eeki. Kallis lõbu, kui arvestada, et külas saab selle pudeli 50-60 ruupia eest kätte.
16.08 Jula - Paju (3450m) Paju tähendab soola kohalikus keeles. Kohalik keel on balti keel muide ja siin elab Balti rahvas ning tegu on Baltoro oru ja liustikuga...liustik juba paistab. Vot.Ilgelt karm lõpuosa oli sellel päevateekonnal, olen omadega täitsa läbi ja rada (õigemini selle olematus) pani paar korda julguse proovile. Neelatan mõtte juures, mis veel kõik ees ootab. Hommikul jõnksutas tee üles alla mitmesuguste jõe poole trüginud vete poolt uuristatud kraavide tõttu, siis oli mingi jupp rahulikumat minekut ning lõpus jälle tuli väga järsk tõus ja kitsuke rada kulges mööda kaljuseina, olles kohati üsna raskesti läbitav. St, et kohati oli vaid kalju, ei mingit rada. Pidev mure, kuhu poetada see ohter tatt, mis mul ninast eritub, püsis. Mõtlen oma seljakotist veel vaenulikumalt. Mul on kahtlus, et see on mõrvarkott ning tal on kuri kavatsus mu õlasooned kinni suruda ning mind tappa. Pajus on tuttavad polaaruurimis-ufomaandumisraja-kemmergud ka kohal. Osad neist on dushiruumid. Jumalik on ennast pesta ja puhas olla.
Muidu on Paju täitsa viisakas laagriplats rohelise muru ja vitsapuudega.
17.08 Paju - Urdukas (4050m) Pikk ja ülikarm päev. Vist ca 10 tundi. Jõudsime umbes tunniga liustikule. See kujutas endast esialgu suuri ja ülisuuri kivihunnikuid, mille otsas tuleb üles ja alla turnida. Jalgadele väga väsitav, sest pidevalt tuleb tegeleda lahtiste kivide otsas tasakaalu hoidmisega ning hoolega ette vaadata, kuhu jalg panna. Väikest kompensatsiooni pakuvad igasugused seninägematud absurdsed pinnavormid keset kivikuhjasid. Väikesed sopased tilkuvate ja pudisevate kallastega liustikujärved ning kohati paljanduv huvitav must jää. Umbes nii 3-4 tundi kestnud koperdamise järel on liustik diagonaalis ületatud ning teekond jätkub teisel pool mäe veerul. Esimesed liustikujärved tulevad enne lõunapausi Khoburtses. Olen omadega üsna läbi ja liigun edasi vä-ä-ä-ga aeglaselt. Kohutav jänu on ja mul on vesi otsas. Kõik allapahisevad ojakesed on minu kurvastuseks mudase veega. Veepahin on niivõrd kiuslik. Lahenduseni, st selge veega ojani jõudsin Khoburtses, kus sõime lõunat. Õhtul kell viis saabus sellele turnimisele lunastus Urdukas nimelise laagriplatsi näol. Tükike rohelist muru ja suuri kive...ilus. Liustikujärveke. Sõjaväebaas. Ufodroom on ka kohal... Laagriplats asub kitsaste roheliste ribadena järsul mäeküljel ning on garneeritud suuremat sorti kivimürakatega. Liikumine ühelt tasemelt teisele on suhteliselt väsitav. Eriti kui tuli ufokempse pimedas taga otsida. Uni tol õhtul lõi enamvähem nuiaga pähe ning oli väga magus.
18.08 Urdukas - Goro II (4380m) (GoroII tõlkes - Muda ja Kivid II)
Jätkame mööda liustikku. Täpselt nagu kokk Hussein eile lubas. Kergem on, sest kivihunnikud on lauged ja kivid on jää sees kinni. Vaikselt ilmuvad välja esimesed jääseened ja jääpraod ning siiruviirulised serakid. Neist saab õnneks kerge vaevaga üle. Loodus läheb aina ebamaisemaks. Esimene piknik liustikul GoroI-s ja ees ootab 1 öö listikul. Teekond on üsna kerge. Peagi paistab sõjaväelaager ning sellest veel 10 minutit ning olemegi oma laagriplatsil. Nina tilgub endiselt. Seekord ufokempse pole, püstitatakse hoopis oma kempstelk...hm. Vaade igas suunas on ülev. Meeleolu on sellele vastavalt eufooriline. Maailma ühed kõrgemad ja järsemad kaljud - Trango Towers’ist 6286m oleme juba möödunud ja need jäävad vasakule koos Muztaghi mäeahelikuga ja seljataha jäävad veel Uli Biaho Towers, Liligo ja Paju tipud. Telgime suht Grand Cathedrali külje all. Paremale jääb Masherbrumi grupp. Ja igale poole kus ma vaatan on VÕIMAS! See on uskumatult ülev ja uhke…ja raske on uskuda, et aina uhkemaks võib minna! Ilm on selgem ja taevas pläristab üsna mitu helikopterit üle pea. Tulevad uudised, et K2 peal olid 4 venelast 100m tipust all pool laviini all hukkunud. Karm.
19.08 Goro II - Concordia (4650m) Oleme Concordial!!! Päike särab ja ümberringi on eriti uhked 8000-sed mäetipud. Rahvas võtab päikest ja meeleolu on pühapäevane, kuigi on alles laupäev... Alam tervitab – Welcome to heart of black earth!(Karakoram tähendab Must maa) Galen Rowell nimetas Concordiat mäejumalate troonisaaliks ja üllitas samanimelise raamatu “ The Throne Room of the Mountain Gods”. Concordia nimi pärineb seal 19 sajandi lõpus viibinud Martin Conway’t, kellele see 5 liustiku ühinemise koht meenutas Palace’de la Concorde’I Pariisis. Vasakule jääb K2 ehk Karakoram 2 ehk Mt Godwin-Austen ehk Chogori(Suur magi), 8611m... maailma teine, raskuselt aga esimene... ja Broad Peak (8047m), otse Gasherbrumid (G1 Hidden peak v. K5 –( 8080m), G2 e K4 8047m ja G3 ja G4 (napilt alla 8000de m))
Paremale Ali campi ja Gondogoro suunas jääb Mitre nimeline kaljukamakas. Mitre nime sai ta ühe naisalpinisti järgi, kes selle tippu üritades hukkus.
20.08 Concordia. Taasiseseisvuspäev
Öösel oli külm, kuid magasin sellegipoolest ca 12 tundi jutti ning nägin hunniku jaburaid unenägusid. Päev näeb ette jalutuskäiku mööda kivihunnikuid Broad Peaki baaslaagrisse ca 5000m peale. K2 tagant paistab juba Hiina Angeli nimelise mäe näol. Kivide otsas turnimisest on kõrini. Väikest vaheldust pakuvad huvitavad pinnavormid liustikujärvde ja jõgede ja pragude näol. Kohati oli päris palju tasakaaluharjutusi mööda liustikulompide vahelisete vallide servi. Ilm on super. Soe ja päikesepaisteline...vaated on võimsad. Natuke nukraks teevad Concordial silma hakkavad inimtegevuse jääknähud. Pidin ikka aegajalt peatuma ja nuuskama ning ennast sügama. Kogu maastik ümberringi tilkus, sirises ja solises ja pudises ja praksus. Liustik oli tõepoolest elus, hingas.
21.08 Concordia - Ali Camp (5050m) Alustame taas hommikul vara, nii 7 30. Alul ronisime mingi moreenivalli otsa ja seal alla ja siis mööda jäist moodustist. Pidime ühest suuremast liustikujõest üle hüppama ja siis selle vä-ä-äga järsust jääseinast üles kribima. Pärast Concordiat muutub liustik puhtaks, ning jäine valge pind tuleb nähtavale. Edasi läks üsna lihtsalt, krõmps-krõmps mööda jääd. Erilist tõusunurka pole, nii et tegu on üsna kerge kõnniga. Esialgu kõik sujus, siis keeras ilm ära. Hakkas sadama. Vihmaudus astusime üle jääpragude Ali Campi välja. See juhtus üsna ootamatult. Ali camp oli ennast Vigne liustikust paremale jäävate kaljude ja kivihunnikute vahele ära peitnud. Märkasin seda alles laagriga enamvähem kohakuti olles. Jõudsime sinna umbes 12 ja ühe vahel ja edasi aina sadas, algul vihma, siis lund. Riided olid niisked ja üsna ebameeldiv oli olla. Edasi Gondogoro La-le minekust ei tulnud samal õhtul enam midagi välja. Sõime kõhu täis ja läksime magama lootuses, et hommik on õhtust targem ning et hommikul ei peaks end lume alt välja kaevama. Lume kiht telgi katusel oli üsna paks ja raske.
22.08 Ali Camp. Elu siin on kohati aktiivsem kui Concordial.Võimalik, et kuna siin on telkimiseks väiksem ala ette nähtud. Laagriplats ei asu liustikul vaid kaljul ning seetõttu on siin ka soojem, kuigi oleme kõrgemal.Hommik on ikka õhtust targem. Ilm on parem, kohati ilus, siis jälle udutab. Kõik haigutavad ja sügavad ennast ja on ülemaganud olemisega. Kõrgust arvestades on enesetunne tipp-topp. Päikeseloojangu ajal lõi selgeks ja see oli kindel märk, et seekord läheb minekuks. Idee oli magama minna ja 23 30 üles ärgata, et siis teele asuda.
23.08 00 40 alustasime siis vantsimist GondogoroLa suunas. Pimedas, pealampidega ja esialgu mööda kivihunnikut, siis jõudsime lumele ja jalutasime jääpragudest mööda ja üle ja umbes kolme ajal öösel väga järsule lumenõlvale. Panin kassid alla ja vinnasin end ülespoole...tüütu ja raske oli üldiselt. Umbes kell kuus - juhuu - viimased sammud viimasel järsul tõusul, näost kollane ent õnnelik - olen ka mina GondogoroLa-l. Kahjuks ei tea selle täpset kõrgust. Ilmselt kusagil 5600 ja 5700m vahel. Raamatutes olev 5940m on selge liialdus. Kurul oli külm ja vaadet polnud, pilves oli. Tahame alla. Alla tuli laskuda köite abil ja muidugi kivihunnikutesse...
Köitega laskumine oli paras kino. Jalad käisid juba suht risti all, ent tuli kiiresti teha, sest oht mõne veereva kiviga pähe saada oli üsna tõenäoline. Alam surkis mind kiiremini liikuma. Selle tulemus oli, et hakkasin koperdama kuni lõpuks liustikule jõudes käisin korralikult tagumikule ja röögatasin. Selle peale tuli laviin alla. St, mulle tundus, et ta minu kisa peale alla pudises. tegelikult puhas juhus...Orgu on igavesti uhked vaated...ja igavesti uhked laviinid pudenesid alla...Jätkasime mööda moreenikuhja kuni ilusa laagriplatsini nimega Xhuspang ca 4650m. Sinna me kukkusime kella 10ne 11 vahel hommikul ja magasime...nii et ila suunurgast voolas...
24.08 Xhuspang - Schaischo (3330m) Tagasi roheluses kadakate vahel. Alguses jätkasime mööda liustikku, siiski läks allamäge ikka tunduvalt kergemini kui üles. Vahepeal oli üks raske koht...tuli ühest liustikuojamoodustisest üle saada...siis veel paar erutavat jõeületust ja siis mõnus kõnd ja laagriplats :)Superlahe dushiruum oli seal. Oja oli torusse suunatud ja toru tuli suletud ruumi võimsa joana. Putkast väljudes oli uuestisündinud tunne. Peas kumises laul - Üks mees nägi unes taevalikku armastust... Täpselt selline tunne oligi. Nii puhastunud... Õhtul käis üks kamaljaa ja trall, balti mehed esitasid oma rütmikaid rahvalaule. Käisid jutud, et nad laulavad oma laule vaid selleks, et Lääne naisi tantsimas näha...Hiilisin magama...Seda enam, et Alam käis mulle muudkui peale, et ma taga koos tähti vaataksin. Aga mina ei tahtnud.
25.08 Edasi allamäge Hushesse (3050m) Selline rõõm ja kergus on kõndida...laugelt ja enam-vähem tasasel pinnal. Päev on lühike, umbes kolm pool tundi maksimum. Husche on suur küla. Kolletuvad astmikpõllud saadavad meid üsna pikalt. Jõuame oma guest house'i ja keegi pole enam telgis magamisest huvitatud.
26.08 Tagasi Skardusse. Siniste trellidega Toyotatega...Trek on läbi.
27.08 Teel Chilasesse jälle takistus. Varing on öösel alla tulnud ja tee üsna korralikult blokeerinud. Kõvade kaevamiste tulemusel sai nüüd jala üle ronida. Alam organiseerib meile teisel pool teetakistust uue bussi.
***
28.08 14 tundi bussis. Jõuame 8 ajal õhtul Islamabadi. See linn on suur...eriti õhtustes liiklusummikutes. Nagu Moskva ringil oleks...
29.08 Viimane päev, shoppame ja oleme turistid...jääme vihma kätte ja sodime Eesti lipu täis ning kingime selle siis Rehmatile, kes meid Islamabadis ootas.
30.08 ISB - LHR BA flight no 142 Pärast turmilist lahkumispidu - KOJU!
***
Edasi
Pakistan - riik kui selline
Tagasi
1 päev - Saabumine Mussoonitsooni
2. päev - Kaksilinn Rawalpindi - Islamabad
Islam ja Alkohol
3. päev - edasi mägedesse
Nanga Parbat
4. päev Fairy Meadows
5. - 6 päev. Fairy Meadow Roomeod ja polo-ässad
Pakistani Naised ja peresuhted
7. ja 8. päev Rupali orus
Mis rahvas need pakistanlased õige on?
9. päev - Deosai platoo
Pakistani köök
Juhuu, Pakistani iseseisvuspüha. Selle auks ehib jeepi mikihiirega Pakistani lipp ja meie asume teele Baltoro liustiku suunas, et lõpuks ometi teoks teha see, mispärast Pakistani tuldud sai. Jeep on suur, sinine ja trellidega Toyota 70-datest (wild guess) ja me mahume sissa sisse 9-kesi ära. Sõidame, korra läheb kumm katki, siis ei sõida, hoopis vaatame, kuidas kummi parandatakse. Edasi sõidame mööda käänulist mägiteed ja mäeveerult alla voolavatest jõgedest jeebiga läbi. Mõni jõgi tundub pisut riskantne jeebiga läbimiseks, nt selline, mis kohe edasi kuristikku pahiseva kosena langes ning mille juures pidin jalga piduripedaalil hoidma sel ajal kui juht olukorda uurima läks. Mingi hetk visatakse meid jeebist välja ja peame edasi jala minema, teel on olnud varing. Üle varingu läheb väga järsk jalgrada üles ja siis uuesti alla... ja edasi mööda autoteed jala üsna pikalt. Saan aru, et autoga enam edasi ei liigu, nüüd siis oleme jalamehed. Seljakotid selga ja edasi...Thongal on üsna ilmetu koht koos ufokemmergutega, mis on polaaruurimisjaamadelt maha fiksitud. Väldin neid. Loodus meenutab paljuski Ladakhi (India). Vibalikud lehtpuud, kividest laotud väiksed majad ja aiad, hallid ja pruunid toonid on domineerivad. Vaid telgid on rõõmalt erksat värvi. Eriti eputab oma värvikirevusega meie köögitelk. Terve treki vältel hoolitsevad toitlustuse eest kokk Hussein ja tema abiline Mohhamed. Nemad elutsevad sini-valge triibulises, oranzhi katuselises telgis, mis on ühtlasi nii köök kui söögituba. Toidukraami ja telgi ja muu suurema kola tassimiseks on palgatud kandjad.
15.08 Esimene tõeline matkapäev. Thongal - Jula (3200m ca)
Jula tähendab lumesilda…(see viis kunagi sealt üle jõe…) 8h jalutamist. Mul on pidev mure kuhu nuusata...ja ajab köhima... Vaid paar tõusu, üldiselt lauge minek, paar silda ja üks vingem jõeületus ja olemegi kohal. Julas on veel uhkem ufokempsude maandumisväli. Rohelist on vähe. Maailm on hallikaspruunides toonides ning tuul puistab liiva laiali. Vedelat pärmipruuni värvi pidevalt mühiseva jõe kaldad meenutavad aegajalt oma lumivalge liivaga mereranda. Liiva sees pole just kõige mõnusam raske seljakotiga edasi venida. Mõtlen seljakoti-vaenulikke mõtteid. Ilm on pilvealune. Coca-cola pudel maksab juba 400 ruupiat, mis teeb meie rahas ca 80 eeki. Kallis lõbu, kui arvestada, et külas saab selle pudeli 50-60 ruupia eest kätte.
16.08 Jula - Paju (3450m) Paju tähendab soola kohalikus keeles. Kohalik keel on balti keel muide ja siin elab Balti rahvas ning tegu on Baltoro oru ja liustikuga...liustik juba paistab. Vot.Ilgelt karm lõpuosa oli sellel päevateekonnal, olen omadega täitsa läbi ja rada (õigemini selle olematus) pani paar korda julguse proovile. Neelatan mõtte juures, mis veel kõik ees ootab. Hommikul jõnksutas tee üles alla mitmesuguste jõe poole trüginud vete poolt uuristatud kraavide tõttu, siis oli mingi jupp rahulikumat minekut ning lõpus jälle tuli väga järsk tõus ja kitsuke rada kulges mööda kaljuseina, olles kohati üsna raskesti läbitav. St, et kohati oli vaid kalju, ei mingit rada. Pidev mure, kuhu poetada see ohter tatt, mis mul ninast eritub, püsis. Mõtlen oma seljakotist veel vaenulikumalt. Mul on kahtlus, et see on mõrvarkott ning tal on kuri kavatsus mu õlasooned kinni suruda ning mind tappa. Pajus on tuttavad polaaruurimis-ufomaandumisraja-kemmergud ka kohal. Osad neist on dushiruumid. Jumalik on ennast pesta ja puhas olla.
Muidu on Paju täitsa viisakas laagriplats rohelise muru ja vitsapuudega.
17.08 Paju - Urdukas (4050m) Pikk ja ülikarm päev. Vist ca 10 tundi. Jõudsime umbes tunniga liustikule. See kujutas endast esialgu suuri ja ülisuuri kivihunnikuid, mille otsas tuleb üles ja alla turnida. Jalgadele väga väsitav, sest pidevalt tuleb tegeleda lahtiste kivide otsas tasakaalu hoidmisega ning hoolega ette vaadata, kuhu jalg panna. Väikest kompensatsiooni pakuvad igasugused seninägematud absurdsed pinnavormid keset kivikuhjasid. Väikesed sopased tilkuvate ja pudisevate kallastega liustikujärved ning kohati paljanduv huvitav must jää. Umbes nii 3-4 tundi kestnud koperdamise järel on liustik diagonaalis ületatud ning teekond jätkub teisel pool mäe veerul. Esimesed liustikujärved tulevad enne lõunapausi Khoburtses. Olen omadega üsna läbi ja liigun edasi vä-ä-ä-ga aeglaselt. Kohutav jänu on ja mul on vesi otsas. Kõik allapahisevad ojakesed on minu kurvastuseks mudase veega. Veepahin on niivõrd kiuslik. Lahenduseni, st selge veega ojani jõudsin Khoburtses, kus sõime lõunat. Õhtul kell viis saabus sellele turnimisele lunastus Urdukas nimelise laagriplatsi näol. Tükike rohelist muru ja suuri kive...ilus. Liustikujärveke. Sõjaväebaas. Ufodroom on ka kohal... Laagriplats asub kitsaste roheliste ribadena järsul mäeküljel ning on garneeritud suuremat sorti kivimürakatega. Liikumine ühelt tasemelt teisele on suhteliselt väsitav. Eriti kui tuli ufokempse pimedas taga otsida. Uni tol õhtul lõi enamvähem nuiaga pähe ning oli väga magus.
18.08 Urdukas - Goro II (4380m) (GoroII tõlkes - Muda ja Kivid II)
Jätkame mööda liustikku. Täpselt nagu kokk Hussein eile lubas. Kergem on, sest kivihunnikud on lauged ja kivid on jää sees kinni. Vaikselt ilmuvad välja esimesed jääseened ja jääpraod ning siiruviirulised serakid. Neist saab õnneks kerge vaevaga üle. Loodus läheb aina ebamaisemaks. Esimene piknik liustikul GoroI-s ja ees ootab 1 öö listikul. Teekond on üsna kerge. Peagi paistab sõjaväelaager ning sellest veel 10 minutit ning olemegi oma laagriplatsil. Nina tilgub endiselt. Seekord ufokempse pole, püstitatakse hoopis oma kempstelk...hm. Vaade igas suunas on ülev. Meeleolu on sellele vastavalt eufooriline. Maailma ühed kõrgemad ja järsemad kaljud - Trango Towers’ist 6286m oleme juba möödunud ja need jäävad vasakule koos Muztaghi mäeahelikuga ja seljataha jäävad veel Uli Biaho Towers, Liligo ja Paju tipud. Telgime suht Grand Cathedrali külje all. Paremale jääb Masherbrumi grupp. Ja igale poole kus ma vaatan on VÕIMAS! See on uskumatult ülev ja uhke…ja raske on uskuda, et aina uhkemaks võib minna! Ilm on selgem ja taevas pläristab üsna mitu helikopterit üle pea. Tulevad uudised, et K2 peal olid 4 venelast 100m tipust all pool laviini all hukkunud. Karm.
19.08 Goro II - Concordia (4650m) Oleme Concordial!!! Päike särab ja ümberringi on eriti uhked 8000-sed mäetipud. Rahvas võtab päikest ja meeleolu on pühapäevane, kuigi on alles laupäev... Alam tervitab – Welcome to heart of black earth!(Karakoram tähendab Must maa) Galen Rowell nimetas Concordiat mäejumalate troonisaaliks ja üllitas samanimelise raamatu “ The Throne Room of the Mountain Gods”. Concordia nimi pärineb seal 19 sajandi lõpus viibinud Martin Conway’t, kellele see 5 liustiku ühinemise koht meenutas Palace’de la Concorde’I Pariisis. Vasakule jääb K2 ehk Karakoram 2 ehk Mt Godwin-Austen ehk Chogori(Suur magi), 8611m... maailma teine, raskuselt aga esimene... ja Broad Peak (8047m), otse Gasherbrumid (G1 Hidden peak v. K5 –( 8080m), G2 e K4 8047m ja G3 ja G4 (napilt alla 8000de m))
Paremale Ali campi ja Gondogoro suunas jääb Mitre nimeline kaljukamakas. Mitre nime sai ta ühe naisalpinisti järgi, kes selle tippu üritades hukkus.
20.08 Concordia. Taasiseseisvuspäev
Öösel oli külm, kuid magasin sellegipoolest ca 12 tundi jutti ning nägin hunniku jaburaid unenägusid. Päev näeb ette jalutuskäiku mööda kivihunnikuid Broad Peaki baaslaagrisse ca 5000m peale. K2 tagant paistab juba Hiina Angeli nimelise mäe näol. Kivide otsas turnimisest on kõrini. Väikest vaheldust pakuvad huvitavad pinnavormid liustikujärvde ja jõgede ja pragude näol. Kohati oli päris palju tasakaaluharjutusi mööda liustikulompide vahelisete vallide servi. Ilm on super. Soe ja päikesepaisteline...vaated on võimsad. Natuke nukraks teevad Concordial silma hakkavad inimtegevuse jääknähud. Pidin ikka aegajalt peatuma ja nuuskama ning ennast sügama. Kogu maastik ümberringi tilkus, sirises ja solises ja pudises ja praksus. Liustik oli tõepoolest elus, hingas.
21.08 Concordia - Ali Camp (5050m) Alustame taas hommikul vara, nii 7 30. Alul ronisime mingi moreenivalli otsa ja seal alla ja siis mööda jäist moodustist. Pidime ühest suuremast liustikujõest üle hüppama ja siis selle vä-ä-äga järsust jääseinast üles kribima. Pärast Concordiat muutub liustik puhtaks, ning jäine valge pind tuleb nähtavale. Edasi läks üsna lihtsalt, krõmps-krõmps mööda jääd. Erilist tõusunurka pole, nii et tegu on üsna kerge kõnniga. Esialgu kõik sujus, siis keeras ilm ära. Hakkas sadama. Vihmaudus astusime üle jääpragude Ali Campi välja. See juhtus üsna ootamatult. Ali camp oli ennast Vigne liustikust paremale jäävate kaljude ja kivihunnikute vahele ära peitnud. Märkasin seda alles laagriga enamvähem kohakuti olles. Jõudsime sinna umbes 12 ja ühe vahel ja edasi aina sadas, algul vihma, siis lund. Riided olid niisked ja üsna ebameeldiv oli olla. Edasi Gondogoro La-le minekust ei tulnud samal õhtul enam midagi välja. Sõime kõhu täis ja läksime magama lootuses, et hommik on õhtust targem ning et hommikul ei peaks end lume alt välja kaevama. Lume kiht telgi katusel oli üsna paks ja raske.
22.08 Ali Camp. Elu siin on kohati aktiivsem kui Concordial.Võimalik, et kuna siin on telkimiseks väiksem ala ette nähtud. Laagriplats ei asu liustikul vaid kaljul ning seetõttu on siin ka soojem, kuigi oleme kõrgemal.Hommik on ikka õhtust targem. Ilm on parem, kohati ilus, siis jälle udutab. Kõik haigutavad ja sügavad ennast ja on ülemaganud olemisega. Kõrgust arvestades on enesetunne tipp-topp. Päikeseloojangu ajal lõi selgeks ja see oli kindel märk, et seekord läheb minekuks. Idee oli magama minna ja 23 30 üles ärgata, et siis teele asuda.
23.08 00 40 alustasime siis vantsimist GondogoroLa suunas. Pimedas, pealampidega ja esialgu mööda kivihunnikut, siis jõudsime lumele ja jalutasime jääpragudest mööda ja üle ja umbes kolme ajal öösel väga järsule lumenõlvale. Panin kassid alla ja vinnasin end ülespoole...tüütu ja raske oli üldiselt. Umbes kell kuus - juhuu - viimased sammud viimasel järsul tõusul, näost kollane ent õnnelik - olen ka mina GondogoroLa-l. Kahjuks ei tea selle täpset kõrgust. Ilmselt kusagil 5600 ja 5700m vahel. Raamatutes olev 5940m on selge liialdus. Kurul oli külm ja vaadet polnud, pilves oli. Tahame alla. Alla tuli laskuda köite abil ja muidugi kivihunnikutesse...
Köitega laskumine oli paras kino. Jalad käisid juba suht risti all, ent tuli kiiresti teha, sest oht mõne veereva kiviga pähe saada oli üsna tõenäoline. Alam surkis mind kiiremini liikuma. Selle tulemus oli, et hakkasin koperdama kuni lõpuks liustikule jõudes käisin korralikult tagumikule ja röögatasin. Selle peale tuli laviin alla. St, mulle tundus, et ta minu kisa peale alla pudises. tegelikult puhas juhus...Orgu on igavesti uhked vaated...ja igavesti uhked laviinid pudenesid alla...Jätkasime mööda moreenikuhja kuni ilusa laagriplatsini nimega Xhuspang ca 4650m. Sinna me kukkusime kella 10ne 11 vahel hommikul ja magasime...nii et ila suunurgast voolas...
24.08 Xhuspang - Schaischo (3330m) Tagasi roheluses kadakate vahel. Alguses jätkasime mööda liustikku, siiski läks allamäge ikka tunduvalt kergemini kui üles. Vahepeal oli üks raske koht...tuli ühest liustikuojamoodustisest üle saada...siis veel paar erutavat jõeületust ja siis mõnus kõnd ja laagriplats :)Superlahe dushiruum oli seal. Oja oli torusse suunatud ja toru tuli suletud ruumi võimsa joana. Putkast väljudes oli uuestisündinud tunne. Peas kumises laul - Üks mees nägi unes taevalikku armastust... Täpselt selline tunne oligi. Nii puhastunud... Õhtul käis üks kamaljaa ja trall, balti mehed esitasid oma rütmikaid rahvalaule. Käisid jutud, et nad laulavad oma laule vaid selleks, et Lääne naisi tantsimas näha...Hiilisin magama...Seda enam, et Alam käis mulle muudkui peale, et ma taga koos tähti vaataksin. Aga mina ei tahtnud.
25.08 Edasi allamäge Hushesse (3050m) Selline rõõm ja kergus on kõndida...laugelt ja enam-vähem tasasel pinnal. Päev on lühike, umbes kolm pool tundi maksimum. Husche on suur küla. Kolletuvad astmikpõllud saadavad meid üsna pikalt. Jõuame oma guest house'i ja keegi pole enam telgis magamisest huvitatud.
26.08 Tagasi Skardusse. Siniste trellidega Toyotatega...Trek on läbi.
27.08 Teel Chilasesse jälle takistus. Varing on öösel alla tulnud ja tee üsna korralikult blokeerinud. Kõvade kaevamiste tulemusel sai nüüd jala üle ronida. Alam organiseerib meile teisel pool teetakistust uue bussi.
***
28.08 14 tundi bussis. Jõuame 8 ajal õhtul Islamabadi. See linn on suur...eriti õhtustes liiklusummikutes. Nagu Moskva ringil oleks...
29.08 Viimane päev, shoppame ja oleme turistid...jääme vihma kätte ja sodime Eesti lipu täis ning kingime selle siis Rehmatile, kes meid Islamabadis ootas.
30.08 ISB - LHR BA flight no 142 Pärast turmilist lahkumispidu - KOJU!
***
Edasi
Pakistan - riik kui selline
Tagasi
1 päev - Saabumine Mussoonitsooni
2. päev - Kaksilinn Rawalpindi - Islamabad
Islam ja Alkohol
3. päev - edasi mägedesse
Nanga Parbat
4. päev Fairy Meadows
5. - 6 päev. Fairy Meadow Roomeod ja polo-ässad
Pakistani Naised ja peresuhted
7. ja 8. päev Rupali orus
Mis rahvas need pakistanlased õige on?
9. päev - Deosai platoo
Pakistani köök
posted by eve | 14:57
0 Comments:
Postita kommentaar
<< Home