Pakistan - riik kui selline...

Üldiselt on täiesti müstiline, kuidas see riik ennast üldse majandab ja koos püsib. Kui ma õigesti asjast aru sain, siis maksavad makse riigi kassasse vaid umbes 1 protsent elanikkonnast. Igasugused katsed maksude kogumist parandada on seni liiva jooksnud. Samas sõjaline eelarve on ebaproportsionaalselt suur ja seda eelkõige Kashmiri konflikti pärast. Lisaks veel on Pakistan üks tuumariikidest ja seda ka India ja Kashmiri pärast. Sõjatööstusel ja sõjaväel on riigi juhtimise osas üsna palju kaasa rääkida. Kui ikka valitsus ei meeldi, siis korraldatakse sõjaline riigipööre ja pannakse mingi kindral etteotsa. Nii on alates 1947 aastast juba neli korda käinud. Ka praegune riigi president kindral Musharraf on riigipöörde tulemusel etteotsa sattunud. Pakistanlased tunduvad selliste asjade käiguga rahul olevat.
Lisaks sõjaväele mõjutavad riigi käekäiku veel suurmaaomanikud - landlordid, kes on väikest viisi riigid riigis, korrumpeerunud ametnikud ja imaamid - islami vaimulikud. Korruptsioon riigis on üsna suureks probleemiks. Pakistan on saanud hiigesuuri välisabisid, ent kui konkreetseid tulemusi näha tahta, mis nende rahadega tehtud on, siis on väga vähe ette näidata. Viimastel aastakümnetel on välisvõlg kohutavalt kasvanud, ent riik ei suuda ka selle osas eriti midagi ette võtta.

Pakistani riik loodi 1947 aastal Jinnah'i eestvedamisel Ida(alates 1971 a. Bangladesh) ja Lääne Pakistanina. Idee oli luua Briti impeeriumi India aladel elutsevatele moslemitele oma riik. Selle riigi aluseks pole mitte rahvus, vaid usk kui selline. Etniliselt on Pakistani elanikkond väga kirju, usuliselt aga üsna ühtne - 97% moslemeid, valdavalt sunniidid. Suurim rahvus - punjabi (50%), siis sindhid... Riigikeelt - urdu keelt - räägib emakeelena vaid 8 % 165 millionilisest elanikkonnast. Urdu keel sai Indiast ümberasunud moslemite survel riigi keeleks.
Selle riigi sünd oli üsna valuline. Tohutud rahvasterändamised, et mitte jääda vale usuga poolele. Palju tülisid.

Väljaspool linnu elatakse üldiselt küla kogukondadena ning kogukonna juhtideks on vanemad ja targemad aga ka rikkamad mehed ning siis veel esinevad seal usuasjade asjatundjad imaamid või mullad, kes on siis korani spetsialistid. Tundub, et ega selline elukorraldus kõige halvem polegi, sest et vanematel on kohustus kõigi kogukonna liikmete eest seista, sest koran näeb ette teatud sotsiaalhooldust. Sellises kogukonnasüsteemis on oluline koht hõimusuhetel. Demokraatia Lääne moodi seal hästi peale ei lähe. Linnas elavad inimesed nagu linnas ikka elatakse.

Kashmiri konfliktist lähemalt...
Tegelikult viibisingi ma Pakistanis valdavalt ajaloolise Kashmiri aladel. Kashmiri tragöödia seisneb selles, et sealne radza oli hindu, enamik rahvastikust aga moslemid ja britid lasid radzal otsustada, kas Pakistani või India kasuks. Valitseja valis India ja rahvas hakkas mässama. Pakistan nägi selles oma võimalust ja sekkus sõjaliselt. Pool Kashmirist on Pakistani valduses ja piirilepet mingist rahust rääkimata pole siiani sõlmitud. Viimane suurem konflikt oli 1999 a, Kargili konflikt, kui pakistanlased salaja üle mägede ronisid India kontrolli all olevale territoriumile. Hindud ei viitsinud talvel külmaga mägedes kükitada ja sedasi õnnestus pakistanlastel varakevadel üsna kaugele edasi liikuda, enne kui nad avastati. Keskid karjused olid neid märganud ja sõjaväele info edasi andnud. Kuna Pakistani sõjalised ressurssid on India omadest väiksemad, siis lõppes ka see avantüür Pakistanile halvasti.
Lühidalt on see üks mõttetu konflikt, mis on ebanormaalselt kulukas ja piinarikas. Kõrgeimad sõjaväelaagrid (maailma kõrgeimad!) asuvad oma 6000 meetri peal Siacheni liustikul kibedas külmas (kuni -50'C) ja koledas ilmas ning kranaate tuleb enne nende teele saatmist lõkkel soojendada. Tegelikult nad eriti ei viitsi sõda pidada, soojendavad end ja passivad niisama tõtt teineteisel pool liustikku. Kujuta ette neid väikseid murjaneid seal kükitamas kaltsukubudena ja külmetamas. Enamik elusid kaobki pigem karmide olude tõttu kui sõjategevuse tagajärjel. K2 ja Baltoro jäid Siacheni liustikust oma 30 kilomeetri kaugusele. Ega ma eriti aru küll ei saanud, et ma mingil sõjalise konflikti territooriumil viibisin. Sellised geriljade moodi pisikesed pakistanlased umbes kuueses pundis suvalised riided seljas ja kalashnikovid ning raadiod õlal marssisid meist Baltoro liustikul mööda ning Baltoro liustiku peal oli umbes kolm sõjaväelaagrit. Ilusa ilmaga lendas ka helikoptereid üsna sagedasti üle pea ja mingi juhe vedeles kogu Baltoro liustiku ulatuses maas. Väidetavalt pidi see telefoniliin olema, aga mu meelest oli see nii mõnestki kohast katki, nii et see ei saanud kuidagi toimiv telefoniliin olla... Mälestused Kashmirist India poolelt olid hoopis teistsugused, seal oli sõjavägi end väga agar näitama.

Talibani mässulistega ma kokku ei puutunud. Küllap neid seal Afganistani piiri ääres ikka kükitab, kuid nagu ikka on rahvas nii ekstremistidest kui ka oma valitsusest kaugel. Rehmat avaldas arvamust, et Bin Laden peidab end hoopis New Yorgis ja ütles, et ameeriklased otsivad teda väga valest kohast - nendes külades elavad Ladenile väga vaenulikud hõimud, kes talle seal kohe otsa peale teeks.

***
Tagasi
1 päev - Saabumine Mussoonitsooni
2. päev - Kaksilinn Rawalpindi - Islamabad
Islam ja Alkohol
3. päev - edasi mägedesse
Nanga Parbat
4. päev Fairy Meadows
5. - 6 päev. Fairy Meadow Roomeod ja polo-ässad
Pakistani Naised ja peresuhted
7. ja 8. päev Rupali orus
Mis rahvas need pakistanlased õige on?
9. päev - Deosai platoo
Pakistani köök
10. - 26- päevGondogoroLa trekk
Pakistan - riik kui selline