5 - 6. päev Fairy Meadow' romeod ja polo ässad
08 - 09/08/06
Tõotas tulla ilus päev. Taevas siras ja esimest korda oli Nanga Parbat endalt pilved pealt heitnud ning näitas end täies hiilguses. Teised alles nohistasid telkides magada, ent mina olin täis indu tegutseda. Keset hoovi oleva laua ümber lürpis mingi seltskond teed. Otsustasin olla avatud ja minna nendega suhtlema. Tee tundus ka atraktiivne. Tegu oli kohalike lobasuudega, kõik Rehmati ja Alami sugulased. Mõtlesin, et mingi pagana klanni värk käib. Rääkisid mulle midagi peatselt toimuvast polo matshist. Ma ei osanud sellest suurt midagi arvata. Kusagil kuklas koitis, et seda mängitakse vist hobustel. Üks seltsimees kiitis, et tema on kõva polomees. Tema nimi oli Aziz, aga mulle ei jäänud see nimi meelde... ja ta oli Rehmati vanem vend. Mina siis ütlesin, et ma eriti ei oska ratsutada, et olen hobuse seljas 1-2 korda elus olnud. Selle peale tuli Ibrahimi...ee..ei, mm ... silmi kelmikas pilk ja ta kutsus mind endaga kaasa. Haistsin õhus võimalust hobuseid näha ja jooksin talle järele. Enne kui ma arugi sain, olin hobuse seljas. Tegu oli ilusa kõivuga, ent kasvult oli ta palju väiksem kui Eestis kombeks. Seetõttu tundisn ennast tema seljas suure ja ebakindlana ning tagumiku kergitamisest hobuse sammumise rütmis ei tulnud mitte kui midagi välja. Mõtlesin vaikselt, et kuhu mind nüüd lohistatakse...
Jõudsime nn metsa servani ja mina vinnasin end hobuse seljast maha ja arvasin, et nüüd ma võin lahkuda, aga Izmir kutsus mind Märchen Wiese metsa järve vaatama...No...ma siis järgnesin, tundus ebaviisakas külalislahusest keelduda. Aga natuke imelik hakkas, kui Ismir mulle maasikaid korjas ja edelweissi õie kinkis. Vot sulle roomeot. Tahtsin metsast minema ja tegin sellekohaseid vihjeid, aga Roomeo küsis, et kas mulle siis ei meeldi, et vaata kui ilus järv ja mina ütlesin, et ja-jah... ja siis nõustusin taga koos veel mättale maha istuma. Roomeo rääkis mulle, et ta oskab peopesa vaadata ja sealt ennustada. Um...põnev. Pistsin siis talle oma peopesa pihku ja itsitasin omaette. Igavene kelm. Venitas mu käejooni ja teatas mu vanuse. Um... Siis ta küsis, et mis ma arvan, et kui vana tema on... Tegin arvutuse, et kui ta on Rehmati vanem vend, siis ta peaks üle 42 olema... Kuidagi ebaviisakas tundus talle seda välja öelda ja ma pakkusin talle noorema vanuse...Haa ja tema väitis, et on 32. Pööritasin silmi. Tema masseeris mu kätt ja ütles mulle, et laula midagi...lalalllaaa... Um...um...um... Kargasin püsti ja teatasin resoluutselt, et ma nüüd lähen tagasi. Mäng oli läbi. Murdsin pead, et mis motiividel see va roomeo mulle sellist möla ajama pidi. Kohaliku kombestiku kohaselt käitus ta üsna skandaalselt...minu mätta otsast oli see väga naljakas ja antropoloogiliselt huvitav seik.
Edaspidi läks päev nii, et meie tegime järjekordse sugulase ja Alami, seekord Taj Sar Alami seltsis aklimatiretke 4000 meetri peale udupilvesse ja alpiaasale ja siis alla tagasi. Õhtul Aziz käis kekutas oma hobusega, aga muidu hoidis silmad maas. Mina töllerdasin turvaliselt Rehmati sabas ja üritasin temalt välja pressida informatsiooni, mis aitaks mul seda ühiskonda lahti muukida enda jaoks. Eriti intrigeeriv teema oli muidugi naiste positsioon ja roll, aga seda ei saanud nende käest otse küsida, sest nad olid kõik kuhugi eemale külla ära peidetud. Nurusin Rehmatilt luba minna külla naisi vaatama ja sain ka selle.
Enne magamaminekut avastasin ühe oma matkakaaslase kõhujama käes kõveras,oksendamas, näost valge ja hingeldavana. Jube abitu tunne oli. Just selles osas, et väga raske on sümptomitel vahet teha, et kas see on kõhuhäda või kõrgusehaigus või mõlemit. Kuna haige keeldus telki magama minemast ja tahtis kemmergute juures kükitada ja mina ei tahtnud teda sinna üksi jätta ja Rehmatil ei tulnud vist und, siis me kükitasime kemmergute kõrval kolmekesi ja vahtisime kuud. Täiskuud, mis oli end pilveloori mässinud kui häbelik neiu ja Nanga Pabatit selle taustal. Vaade oli võimas ja olukord tõsine ja pisut koomiline ühekorraga. Lõpuks paigutusime kemmergute kõrval olevasse püsitelki magama. Öösel veel sündmused jätkusid, sest ma käisin sarais ööbiva Dubai lennujaama arsti käest nõu küsimas, mida oksendamise vastu ette võtta ja ta tuli vaatas haige üle ning kinnitas, et tegu pole kõrgusehaigusega, vaid toidumürgitusega. Sellest hetkest algas ka rahulikum öö ja tervenemine.
Järgmine hommik oli muidugi väga unine olla ning mul ei olnud erilist tahtmist minna Nanga Parbati baaslaagrisse jalutuskäigule. Kohalik küla pakkus rohkem huvi. Üritasin asjalikku juttu teha kohale saabnud sakslasest geoloogia professoriga. Rehmat tõi binokli ja ma sain baaslaagrile binoklist pilgu peale heita. Oli teine selline viimane roheline lame platoo liustiku küljel, mäe jalamil.
Käis jutt, et kohe algab polo mäng. Rahvas oli platsi sisse võtnud suure rohelise muruplatsi külgedel ning minagi istusin koos saksa professoriga esiritta. Platsil oli päris palju mehi hobuste seljas, sellised T-kujulised toikad peos. Sakslane sai au visata pall lahti. Tegu oli tennispallist suurema plastmasskeraga. Ohsa, kus siis läks müdinaks. Maa kõmises kui hobused kappasid mööda.
Idee oli pall kahe väravaposti vahelt läbi saada, kuid väravavahti kui sellist ei olnud. Kohalikud informeerisid, et nende polo mäng käib ilma reegliteta.Kui pall oli väravast läbi lennanud, siis pidi pooli vahetama, st teise väravasse üritama lüüa. Üldiselt oli üsna raske meeskondadel vahet teha, sest mehed olid oma särkides ja mingit eristust, kes mis tiimi kuulus, polnud. Väikesed 10-12 aastased poisid olid abimeeskonnana aktsioonis, vahetasid väja kurikaid ja aitasid vaheajal hobust hooldada. Teise poolaja palli viskasin mina lahti. Natuke nõrk vise tuli. Mul oli tiba häbi.
Mäng oli põnev. Lisaajaga ja puha. Hobused said muidugi põhimatsu. Pärast matshi nad lausa lonkasid platsilt minema.
Hiljem õhtul kutsus Rehmat mind endaga täiskuud vaatama, istusime ühe uhkemat sorti hüti terrassil ja vaatasime lummunult Nanga Parbatit selle valguses. Ristisin hüti queens courtiks, sest see vaade oli kuninglik. Rehmat rääkis, et väikse poisina ta vaatas palju kuud ja vanad inimesed ta ümber rääkisid, et kuu vaatamine teeb targaks... Kuu on islamis väga püha...chand... urdu keeles... Pakistani lipul on ka kuusirp...
Külm oli, saksa professor istus oma kohalike sõpradega eemal lõkke ümber... Rehmat ütles, et nad tõmbavad hashi ja sellepärast ongi nii imelikud... hm
***
Edasi
Pakistani Naised ja peresuhted
7. ja 8. päev Rupali orus
Mis rahvas need pakistanlased õige on?
9. päev - Deosai platoo
Pakistani köök
10. - 26- päevGondogoroLa trekk
Pakistan - riik kui selline
Tagasi
1 päev - Saabumine Mussoonitsooni
2. päev - Kaksilinn Rawalpindi - Islamabad
Islam ja Alkohol
3. päev - edasi mägedesse
Nanga Parbat
4. päev Fairy Meadows
Tõotas tulla ilus päev. Taevas siras ja esimest korda oli Nanga Parbat endalt pilved pealt heitnud ning näitas end täies hiilguses. Teised alles nohistasid telkides magada, ent mina olin täis indu tegutseda. Keset hoovi oleva laua ümber lürpis mingi seltskond teed. Otsustasin olla avatud ja minna nendega suhtlema. Tee tundus ka atraktiivne. Tegu oli kohalike lobasuudega, kõik Rehmati ja Alami sugulased. Mõtlesin, et mingi pagana klanni värk käib. Rääkisid mulle midagi peatselt toimuvast polo matshist. Ma ei osanud sellest suurt midagi arvata. Kusagil kuklas koitis, et seda mängitakse vist hobustel. Üks seltsimees kiitis, et tema on kõva polomees. Tema nimi oli Aziz, aga mulle ei jäänud see nimi meelde... ja ta oli Rehmati vanem vend. Mina siis ütlesin, et ma eriti ei oska ratsutada, et olen hobuse seljas 1-2 korda elus olnud. Selle peale tuli Ibrahimi...ee..ei, mm ... silmi kelmikas pilk ja ta kutsus mind endaga kaasa. Haistsin õhus võimalust hobuseid näha ja jooksin talle järele. Enne kui ma arugi sain, olin hobuse seljas. Tegu oli ilusa kõivuga, ent kasvult oli ta palju väiksem kui Eestis kombeks. Seetõttu tundisn ennast tema seljas suure ja ebakindlana ning tagumiku kergitamisest hobuse sammumise rütmis ei tulnud mitte kui midagi välja. Mõtlesin vaikselt, et kuhu mind nüüd lohistatakse...
Jõudsime nn metsa servani ja mina vinnasin end hobuse seljast maha ja arvasin, et nüüd ma võin lahkuda, aga Izmir kutsus mind Märchen Wiese metsa järve vaatama...No...ma siis järgnesin, tundus ebaviisakas külalislahusest keelduda. Aga natuke imelik hakkas, kui Ismir mulle maasikaid korjas ja edelweissi õie kinkis. Vot sulle roomeot. Tahtsin metsast minema ja tegin sellekohaseid vihjeid, aga Roomeo küsis, et kas mulle siis ei meeldi, et vaata kui ilus järv ja mina ütlesin, et ja-jah... ja siis nõustusin taga koos veel mättale maha istuma. Roomeo rääkis mulle, et ta oskab peopesa vaadata ja sealt ennustada. Um...põnev. Pistsin siis talle oma peopesa pihku ja itsitasin omaette. Igavene kelm. Venitas mu käejooni ja teatas mu vanuse. Um... Siis ta küsis, et mis ma arvan, et kui vana tema on... Tegin arvutuse, et kui ta on Rehmati vanem vend, siis ta peaks üle 42 olema... Kuidagi ebaviisakas tundus talle seda välja öelda ja ma pakkusin talle noorema vanuse...Haa ja tema väitis, et on 32. Pööritasin silmi. Tema masseeris mu kätt ja ütles mulle, et laula midagi...lalalllaaa... Um...um...um... Kargasin püsti ja teatasin resoluutselt, et ma nüüd lähen tagasi. Mäng oli läbi. Murdsin pead, et mis motiividel see va roomeo mulle sellist möla ajama pidi. Kohaliku kombestiku kohaselt käitus ta üsna skandaalselt...minu mätta otsast oli see väga naljakas ja antropoloogiliselt huvitav seik.
Edaspidi läks päev nii, et meie tegime järjekordse sugulase ja Alami, seekord Taj Sar Alami seltsis aklimatiretke 4000 meetri peale udupilvesse ja alpiaasale ja siis alla tagasi. Õhtul Aziz käis kekutas oma hobusega, aga muidu hoidis silmad maas. Mina töllerdasin turvaliselt Rehmati sabas ja üritasin temalt välja pressida informatsiooni, mis aitaks mul seda ühiskonda lahti muukida enda jaoks. Eriti intrigeeriv teema oli muidugi naiste positsioon ja roll, aga seda ei saanud nende käest otse küsida, sest nad olid kõik kuhugi eemale külla ära peidetud. Nurusin Rehmatilt luba minna külla naisi vaatama ja sain ka selle.
Enne magamaminekut avastasin ühe oma matkakaaslase kõhujama käes kõveras,oksendamas, näost valge ja hingeldavana. Jube abitu tunne oli. Just selles osas, et väga raske on sümptomitel vahet teha, et kas see on kõhuhäda või kõrgusehaigus või mõlemit. Kuna haige keeldus telki magama minemast ja tahtis kemmergute juures kükitada ja mina ei tahtnud teda sinna üksi jätta ja Rehmatil ei tulnud vist und, siis me kükitasime kemmergute kõrval kolmekesi ja vahtisime kuud. Täiskuud, mis oli end pilveloori mässinud kui häbelik neiu ja Nanga Pabatit selle taustal. Vaade oli võimas ja olukord tõsine ja pisut koomiline ühekorraga. Lõpuks paigutusime kemmergute kõrval olevasse püsitelki magama. Öösel veel sündmused jätkusid, sest ma käisin sarais ööbiva Dubai lennujaama arsti käest nõu küsimas, mida oksendamise vastu ette võtta ja ta tuli vaatas haige üle ning kinnitas, et tegu pole kõrgusehaigusega, vaid toidumürgitusega. Sellest hetkest algas ka rahulikum öö ja tervenemine.
Järgmine hommik oli muidugi väga unine olla ning mul ei olnud erilist tahtmist minna Nanga Parbati baaslaagrisse jalutuskäigule. Kohalik küla pakkus rohkem huvi. Üritasin asjalikku juttu teha kohale saabnud sakslasest geoloogia professoriga. Rehmat tõi binokli ja ma sain baaslaagrile binoklist pilgu peale heita. Oli teine selline viimane roheline lame platoo liustiku küljel, mäe jalamil.
Käis jutt, et kohe algab polo mäng. Rahvas oli platsi sisse võtnud suure rohelise muruplatsi külgedel ning minagi istusin koos saksa professoriga esiritta. Platsil oli päris palju mehi hobuste seljas, sellised T-kujulised toikad peos. Sakslane sai au visata pall lahti. Tegu oli tennispallist suurema plastmasskeraga. Ohsa, kus siis läks müdinaks. Maa kõmises kui hobused kappasid mööda.
Idee oli pall kahe väravaposti vahelt läbi saada, kuid väravavahti kui sellist ei olnud. Kohalikud informeerisid, et nende polo mäng käib ilma reegliteta.Kui pall oli väravast läbi lennanud, siis pidi pooli vahetama, st teise väravasse üritama lüüa. Üldiselt oli üsna raske meeskondadel vahet teha, sest mehed olid oma särkides ja mingit eristust, kes mis tiimi kuulus, polnud. Väikesed 10-12 aastased poisid olid abimeeskonnana aktsioonis, vahetasid väja kurikaid ja aitasid vaheajal hobust hooldada. Teise poolaja palli viskasin mina lahti. Natuke nõrk vise tuli. Mul oli tiba häbi.
Mäng oli põnev. Lisaajaga ja puha. Hobused said muidugi põhimatsu. Pärast matshi nad lausa lonkasid platsilt minema.
Hiljem õhtul kutsus Rehmat mind endaga täiskuud vaatama, istusime ühe uhkemat sorti hüti terrassil ja vaatasime lummunult Nanga Parbatit selle valguses. Ristisin hüti queens courtiks, sest see vaade oli kuninglik. Rehmat rääkis, et väikse poisina ta vaatas palju kuud ja vanad inimesed ta ümber rääkisid, et kuu vaatamine teeb targaks... Kuu on islamis väga püha...chand... urdu keeles... Pakistani lipul on ka kuusirp...
Külm oli, saksa professor istus oma kohalike sõpradega eemal lõkke ümber... Rehmat ütles, et nad tõmbavad hashi ja sellepärast ongi nii imelikud... hm
***
Edasi
Pakistani Naised ja peresuhted
7. ja 8. päev Rupali orus
Mis rahvas need pakistanlased õige on?
9. päev - Deosai platoo
Pakistani köök
10. - 26- päevGondogoroLa trekk
Pakistan - riik kui selline
Tagasi
1 päev - Saabumine Mussoonitsooni
2. päev - Kaksilinn Rawalpindi - Islamabad
Islam ja Alkohol
3. päev - edasi mägedesse
Nanga Parbat
4. päev Fairy Meadows
posted by eve | 23:28
0 Comments:
Postita kommentaar
<< Home